Tõlkinud Kadri Sikk
Kujundanud Krõõt Kukkur, Kärt Kukkur
NyNorden, 2012
188 lk
Islandi lasteraamatuid ei ole just palju eesti keelde tõlgitud. Kristín Steinsdóttiri „Kodulinna ingel” (2009), mis sai samal aastal ka Paabeli Torni tõlkeauhinna, Aðalsteinn Ásberg Sigurðssoni maagiline „Kääbusekivi” (2010) ja Sigurður Örn Brynjólfssoni loodushoidlik „Jääkaru Polli” (2011) on raamatud, mis tutvustavad islandi lastekirjandust kui omanäolist, kütkestavat, pärimust väärtustavat ning avara ellusuhtumisega lugemisvara. Þorarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu” sobib kenasti, ilma suuremaid mõrasid löömata, kujunenud diskursusesse.
Þorarinn Leifsson (1966) elab Reykjavikis. Lõpetanud Islandi kunstiakadeemia, alustas ta oma loomingulist teed koomiksikunstniku ja illustraatorina. Leifssoni kirjanduslik debüütteos – 2007. aastal ilmunud lasteraamat „Isa suur saladus”, – mis üllatuslikult käsitleb kannibalismi, on tänaseks tõlgitud juba taani, soome ja saksa keelde.
Hiljuti meieni jõudnud „Vanaema Huldi raamatukogu” ilmus Islandil 2009. aastal. Kirjanik sai teose kirjutamiseks inspiratsiooni kodumaal toimunud kahetsusväärsetest ühiskondlikest muutustest. Üha kasvav materiaalsete väärtuste esiplaanile seadmine, elumõnude ja isikliku kasu tähtsustamine enne pankade kriisi andis kirjanikule mõtte selgitada tekkinud olukorda lastele. Oluliste nüüdisühiskonda vaevavate teemade käsitlemine meisterlikus vormis tõi raamatule 2010. aastal Reykjaviki linna lasteraamatuauhinna, samuti oli teos 2011. aastal Põhjamaade lasteraamatuauhinna (Nordic Children’s Book Prize) nominent.
Raamatu tegevus toimub tulevikus, mil inimesed elavad veel tehnilisemas ja tehislikumas maailmas kui meie praegu. Lameekraanid, mis on kodudes igasse tuppa ning koolis klassiruumidesse ja koridoridesse lausa sisse ehitatud, näitavad lakkamatult reklaame, kutsudes inimesi üha enam ja enam tarbima. See on maailm, milles kõik on ostetav ja müüdav. Lugemine on selles maailmas põlu all, kuna arvatakse, et lapsed võivad niimoodi hulluks minna. Raamatud on hävitatud, lugeda saab vahel harva ja siis ka vaid restoranide menüüsid, šampoonipudelite silte või pööningult leitud iidvana telefoniraamatut. Inimeste hing on näljas ja igatseb midagi, kuid kuna nad ei loe, on ka nende sõnavara kängunud. Inimestel puuduvad sõnad, millega väljendada emotsioone. Kõik on taandunud numbritele, intressidele ja matemaatilistele tehetele.
Sellist maailma valitseb Kuldpank, kes laenude tagatiseks ei ihka materiaalseid varasid, vaid seda, mis laenajale kõige kallim – perekonda.
Raamatu peategelane on Albertína Haraldsdóttir, kes asub oma perega elama kesklinna uhkesse kortermajja, mis kannab nime Kuldpuur. Ta tunneb seletamatut igatsust, kuni ühel päeval saabub vanaema Huld. Algul suhtub perekond vanaemasse külmalt, suutmata leida talle muud funktsiooni kui õpetada Albertína le vastutustunnet ja proovida, kas tüdruk saaks hakkama lemmiklooma eest hoolitsemisega. Vanaema toob kaasa oma raamatud, mis ta aegade jooksul on hävinguist päästnud, ja võidab niimoodi Albertína südame. Kui tüdruku vanemad ühel heal päeval enam koju ei tule, asub Albertína koos sõpradega raamatutest saadud teadmiste abil vanemaid otsima. Peagi õnnestub lastel hävitada Pangaplaneet ning tuua tänavatele enesega rahulolev rahvas. Nüüd võivad ka vanad inimesed rahulikult kohvikus istuda, selle asemel et oodata surma vanadekodus Mullapõu.
Kirjanik näikse ütlevat, et ühiskonda raputanud kriis oli hea, kuna see tõi meid taas maa peale ja pani mõtlema asjadele, mis on elus tõeliselt olulised – perekond ja selle ühtekuuluvustunne, vanade inimeste elutarkusega arvestamine, ennekõike aga oma hinge toitmine, et suuta tunda ning elada väärikalt ja inimlikult.
Þorarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu” on igati köitev lugemine juurdlevatele lastele ja hingekosutav meelelahutus täiskasvanutele, raamat, mis suurepäraselt sobib jõulude ja aastalõpu mõtlikku meeleollu.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
