Juba enne kui Charles Perrault’ üle ilma tuntud saabastega kass raamatulehekülgedel oma seiklusi alustas, olid kassid kirjandusse tee leidnud. Meil Eestiski istub kiisu juba ammusest ajast kännu otsas ja õpetab lapsi lugema. Siiski on juristiks õppinud sakslanna Frauke Scheunemanni teoses nii mõndagi erilist, mis sellest rääkima sunnib.
Raamatu peategelane, briti lühikarvalist tõugu kõuts Winston, täisnimega Winston Churchill, elab oma unistuste elu. Tema füüsikaprofessorist peremees Werner Hagedorn elab Hamburgi ühes mainekamas rajoonis suures ja uhkes korteris, mille eest hoolitseb koduabiline Olga. Naise ülesandeks on muude kohustuste kõrval valmistada toakass Winstonile värskeid hurmavaid sööke ning vaadata, et kõik tema vajadused rahuldatud saaksid. Nii ongi kassikesel sametist kratsipuu ning oma päevi saadab ta mööda peamiselt elutoa sohval ja kaminaesisel karvasel vaibal pikutades või siis läbi akna hoovikasse uudistades.
Kui aga Olga kohtab oma elu armastust ning professori juures alustab tööd hoopis Olga õde Anna, saavad alguse sündmused, mis Winstonile esilagu sugugi ei meeldi. Nimelt on Anna sunnitud oma senisest elupaigast lahkuma ning koos 12-aastase tütre Kiraga professori korterisse elama asuma. Winston, kellel on varasemast ajast lastega halbu kogemusi, pole sellest vaimustuses, kuid tüdruku kurbus liigutab kassi südant ning tas tärkab soov Kirat aidata. Kui siis ühel sunnitud jalutuskäigul äikeselöögist tekkinud magnetvälja toimel tüdruku ja kassi kehad vahetusse lähevad, tundub abistamine olema lihtsamast lihtsam. Peagi aga selgub, et inimeste ja kasside maailmas on erinevad reeglid ja tavad, ning see seab Winstoni suurte katsumuste ette.
Eestist pärit biosemiootik Jakob von Uexküll (1864–1944) on kasutusele toonud mõiste omailm. Sellega kirjeldab ta konkreetse organismi jaoks olemas olevate eristuste ja objektide maailma, mis sõltub suuresti liigiomasest ja individuaalsest eristusvõimest. Omailm on niisiis organismi taju- ja tegevusvaldkond, millele ta mõjub ja milles tegutseb. Scheunemanni raamatus on esile toodud kaks omailma: kassi ja inimese oma. Esmapilgul küll üsna erinevad, on need lõpuks sarnasemad, kui me arvata oskame.
Kass Winstoni omailm on esialgu piiratud, ta elab korteris, uudised välisilmast jõuavad temani läbi akna või inimeste kaudu. Hiljem avardub tema maailm hoovi, seejärel satub kass juba tänavale ja kooli, kus on tema jaoks nii mõndagi uut. Kira omailmgi teeb raamatu tegevustiku käigus läbi suure muutuse. Paneelelamute rajoonist peenesse linnaossa kolimine ning kooli vahetamine on vaid üks osa sellest. Teine ja märksa suurem muutus on elamine kassi kehas. Tüdruk tunneb, kuivõrd teistmoodi on maailm kassi seisukohalt: kõik paistab talle kohutavalt suur ja hirmutav, ta tunneb end abituna, sest ei saa avada uksi, kotte, ise süüa kätte. Kuid samas pakub elu kassina nii mõnegi eelise – enamik teda ümbritsevatest inimestest alahindab teda.
Kahe omailma põrkumine ja segunemine pole teoses aga ületähtsustatud. Seda on kasutatud parasjagu niipalju, et tekiks mõnus humoorikas toon, millega muid raskeid teemasid käsitleda. Olulisemana kerkivad esile sõprade leidmise, kaaslastega sobitumise ja koolikiusu teemad. Mida teha, et sind uues seltskonnas kampa võetaks? Kas kõik vahendid on lubatud, ka need, mis Winstoni sõnul tekitavad „vältimatuid juriidilisi probleeme“? Kust jookseb piir siira sõpruse ja ärakasutamise vahel? Täiskasvanud lugeja märkab taamal ka pereprobleeme, pagulus- ja rahvusküsimusi ning põhjendamatuid ühiskonnahierarhiaid. Nii leiamegi Frauke Scheunemanni Winstoni-loost ühtaegu nii nalja kui mõtlemisainet. Seda eriti algava õppeaasta valguses.
Tõlkinud Tiina Aro
Illustreerinud Christian Keller
Tänapäev, 2020
216 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
