Illustreerinud Reti Saks
AS Ajakirjade Kirjastus, 2010
63 lk
Kärt Hellerma nimi pole lastekirjanduse austajale tuttav ja omane. Küll on varasem ajakirjanik avaldanud päris mitu täiskasvanuile mõeldud romaani. Sedavõrd intrigeerivam on võtta kätte autori lasteraamat „Õrnad kõrvad“. Ka raamatu teema pole üleliia ekspluateeritud. Kirjanik arutleb müra ja vaikuse üle. Kui palju vaikust on vaikne ja kust algab müra. Värskemast lastekirjandusest meenub selle teema käsitlusena vaid Wimbergi luuletus „Hea on vaikus, hea on rahu“ .
Raamat on üles ehitatud vastanduse printsiibil. Kairiin ei talu üldse suuremat müra, olgu selleks siis valjem muusika, autode tuututamine tipptunni ajal või sahtli kriuksumine. Seepärast peab tüdruk õues kandma paksude kõrvaklappidega mütsi, ekstreemsematel juhtudel hakkavad tüdruku kõrvad lausa veritsema. See põhjustab kogu perekonnale rohkelt peavalu – ei saa nad muusikat kuulata ega televiisorit vaadata, ema on sunnitud koguni palgatööst loobuma, kuna Kairiin ei saa lasteaias käia.
Teodor aga ei suuda taluda vaikust, talle meeldivad valjud tümpsulaulud ja lärmakad arvutimängud. Päev, mil raadio, arvuti ja televiisor otsustavad rikki minna, on poisi jaoks üks väljakannatamatumaid ta elus. Siis peavad vanemad lapse soovidele vastu tulema ja omavahel valjuhäälselt kaklema, et poisile vajalik müratase säiliks.
Kuidas saavutada elamisväärne elu mõlemale lapsele, eriti kui nad satuvad elama üksteise naabritena, on keerukas küsimus. Tundub, et vastust sellele küsimusele ei tea ka kirjanik ise. Ehk seda reaalsuses ei leidugi, sest miks muidu toob kirjanik lahenduse fantaasiailmast.
Raamatu suurimaks väärtuseks on kaunis keel, teos on ilukirjandus selle parimas mõttes. Selgelt on tunda (eriti loo esimeses, linna-osas), et autor naudib kirjutamist. Kuipalju lapsest lugeja seda teksti naudib, sõltub ilmset tema loomusest. Mõtlikuma, süvenemist hindava ja filosoofilisema hingelaadiga lapse jaoks on aga tegemist tõelise maiuspalaga.
Jaanika Palm
