Pildid joonistanud Ülle Marks
Varrak, 2008
160 lk, ill.
Öeldakse, et iga inimene võib kirjutada vähemalt ühe raamatu – oma elust. Selgub, et seda võib teha ka iga koer või küülik… kui leiab selleks kaasautori või sekretäri.
J. Tangsoolt on ilmunud järjekordne minajutustuse vormis lasteraamat, kus peategelaseks lemmikloom, seekord koer nimega Kutsa.
Esimene samalaadne raamat oli “Vahva jänes Tillu” (Koolibri, 2006) – lugu, mis pakub huvi väikestele (ja suurtele) küülikuomanikele ning on põnev lugemine ka neile, kes kääbusküülikutega varem pole kokku puutunud. Sellepärast tasuks peale “Mina ja minu pere” lugemist (taas) kätte võtta raamat Tillust.
Juba Tillu-raamatus saab lugeja tuttavaks perekonnaga, keda nimetatakse lihtsalt perenaiseks ja peremeheks, kuid kelle taga aimuvad äratuntavalt kirjanik ja tema abikaasa. Kutsa-raamatus tegutseb seesama pererahvas, nüüd juba originaalilähedasemalt Jantsa ja Jantsaproua nime all.
Kutsa ise – valge bolonka – on umbes kuueaastane. Arglik, kuid uudishimulik, taibukas ja rõõmsameelne nagu üks koer ikka. Samas on tema elu sisukam ja sündmusterikkam kui mõnel teisel toakoeral. Seda tänu Jantsale ja tema prouale. Kutsa sõidab nende punases autos, käib nendega maakodus, järve ja jõe ääres kalastamas, jälgib pardiperede elu, tutvub kobrastega, supleb ja sööb šašlõkki, sõidab aiakärus, käib end saunas jahutamas, valvab Jantsaproua kampsunit, leiab kadunud küülikud, päästab Jantsa elu jne jne.
Tuleb ette ka väikesi viperusi ja pahandusi: Kutsa satub sipelgapessa, saab herilaselt nõelata, joob õlut (ja jääb purju!), närib Jantsa uue kinga ribadeks ning võõrutatakse sinepi abil laualt toidunäppamisest.
Teised pereliikmed on Jantsa ema Mamma, kelle juures Kutsa põhikohaga elab, ja Memm, Jantsaproua ema. Lisaks „minu inimestele“ kuuluvad Kutsa suhtlusringi kutsikas Bimbo, küülikud Tipp ja Täpp ning Bessi (kelle juures puuris külmal ajal magab terve rotipere), kass Albert, siilid, sisalikud, kanapojad ehk tsiibud ja „muud loomad“. Kõigi nendega saab Kutsa hästi läbi.
Tegevuspaigaks on Lõuna-Eesti, täpsemalt kirjaniku kodulinn Tõrva koos Riiska järvega, Võhandu ehk Pühajõgi, Väike-Emajõgi ning pererahva maakodu vana ja uue tarega.
Kutsa jututoon on optimistlik, ei mingit kurtmist ega kaeblemist kurva saatuse üle. Ja tal on tõepoolest vedanud: tema kõrval on alati mõni pereliige. “Peaasi ainult, et läheduses oleksid mu inimesed. Millestki muust ja rohkemast ma ei unistagi,” paneb Kutsa paika oma (ja kõigi koerte) kreedo.
Iga peatükk lõpeb rõõmsa tõdemusega või moraaliga: “See, et kalal käiakse ainult kalade pärast, on täiesti vale jutt. See pole hoopiski nii. Kalal näeb palju põnevat ka ilma kalata.” “… hea inimene jääb heaks inimeseks kuni surmani. Ning täpselt samamoodi on ka halbadega. Urrauh!”
Tangsoo lastejutustustes avaneb sootuks helgem maailm kui tema romaanides noortele ja täiskasvanutele. Läbi Kutsa silmade maalib kirjanik oma autportree: Jantsa on loomasõbralik ja looduselembene, kannatlik (Kutsat ei karistata füüsiliselt) ja kõikemõistev.
Graafik Ülle Marksi tundlik pliiats on tegelasi üsna natuurilähedaselt portreteerinud. Pole ka ime – tegemist on J. Tangsoo onutütrega, kes illustreerinud ja kujundanud teisigi tema raamatuid.
Tillu-raamatut lugenu on ehk veidi pettunud, et Kutsa ja Tillu teed raamatus “Mina ja minu pere” ei ristu. Ega Tilluga ometi midagi juhtunud pole? Kõik on korras, päris-Tillu on täie tervise juures. Kirjanik ei tahtnud teda lihtsalt Kutsaga samade kaante vahele paigutada. Jäägu kummalegi oma memuaarid – südamlikud raamatud mõlemad!
Millise raamatu kirjutaks sinu koer või kass?
Anu Kehman