Hiljuti eesti keelde jõudnud „Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta“ on noore Ameerika autori Ali Benjamini esikteos, mis on võitnud rohkelt kirjandusauhindu. Tegemist on raamatuga, mille kirjeldamiseks pole raske sobivaid sõnu leida. Liigutav, mõtlemapanev, emotsionaalne, põnev on vaid mõned, mis esimesena keelele tulevad.
Raamatu peategelaseks on Susanna Swanson, teismeea künnisel olev tüdruk. End veidrikuna tundev Suzy on väikesest peale rohkem suhelnud Frannyga, kellega ta esmakordselt ujumistrennis kohtus, kohe ühise keele leidis ja sõbraks sai. Neiud mõistavad teineteist poolelt sõnalt. Neile ei meeldi küll alati samad asjad, kuid nad aktsepteerivad üksteise erinevusi, peavad neid armsaks ja omapäraseks, mitte eraldavaks faktoriks. Sõbrannadel on koos lõbus ja huvitav, üheskoos leitakse lahendused ka keerukatele olukordadele.
Teiste lastega tüdrukud väga ei suhtle, nad peavad klassikaaslasi pealiskaudseiks, vaid riietest, moest ja vastassugupoolest huvitatuiks. Mida aeg edasi, seda suuremaks klassi surve sõbrannadele aga kasvab. Peagi jõuab kätte aeg, mil ka Franny muutub, talle hakkavad meeldima poisid, juuksehooldustooted ja lühikesed seelikud. Nüüd leiab ta üha enam sarnast ja siduvat teiste tüdrukutega ning peagi on Suzy jäänud päris üksi. Ta üritab meeleheitlikult endist olukorda taastada, kuid see ei anna tulemusi.
Varasemal ajal on Suzy ja Franny kokku leppinud, et kui nad muutuvad teistele tüdrukutele sarnaseks, annavad nad sellest teineteisele teada. Nüüd otsustabki Suzy Frannyle kooli viimasel päeval märku anda, et teine on muutunud pealiskaudseks ja edevaks. Sümboolselt edastatud teadaanne ei jõua aga adressaadile kohale – oodatud vabandust ja leppimist ei toimu.
Kui siis Franny suvevaheaja puhkusereisil upub, ei suuda Suzy sellega leppida, et nende viimane kohtumine selliseks kujunes. Ta kapseldub iseenda mõttemaailma, keeldub igasugusest verbaalsest suhtlusest ning hakkab otsima põhjusi, miks muidu nii hea ujuja igaveseks merevette jäi. Klassi akvaariumikülastuse ajal meduusiväljapanekut silmitsedes torkab Suzyle pähe, et Franny võis hukkuda meduusikõrvetuse tõttu. Tüdruk haarab õlekõrrest ja asub läbi viima uurimust nende põnevate veeolendite kohta. Ja kuigi uurimine on põhjalik ning analüüsib tema enda, sõbranna ja teiste klassikaaslaste suhteid, saab selgus ja sellega koos ka vabanemine ning olukorraga leppimine tulla siiski ainult koostöös teistega – rääkides.
Kogu teose jooksul keskendutakse erilisena elamise fenomenile. Miks on nii, et mõned inimesed toovad oma ainulaadse isiksuse ohvriks, et sobituda massi, samas kui teistele on nende enda mina ja omapära tähtsam kui suhtlemine kaaslastega? Kuidas mõista kaaslast, kes tundub sinust nõnda erinevana?
Kirjanik on neid tundlikke ja kõiki inimesi puudutavaid teemasid käsitlenud noortele sobivas, pidevat põnevust hoidvas laadis. Ta vaatleb teemat nüansirikkalt, lahutades ja luues kujundeid, mis lõpuks moodustavad kena terviku. Raamatu üheks siduvaks jooneks on varem teadusajakirjanikuna töötanud autori uuring ühest looduse erilisemast loomast – meduusist. Köitvalt tõmbab autor paralleele erinevate meduusiliikide ja inimese ning looduse ja noortegruppide vahel. Mõtlemisainet ning uusi vaatepunkte elule pakub teos aga kindlasti ka vanematele lugejatele.
Tõlkinud Mario Pulver
Kirjastus Pikoprint, 2017
334 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
