Inglise keelest tõlkinud Marge Paal
Tallinn : Pegasus, 2008
461 lk
Lugejatele, kes üles kasvanud Harry Potteri vaimus ning ahnelt ja kiirelt läbistanud kõik teisedki fantaasiasugemetega romaanisarjad nagu Trudi Canavani „Musta võluri triloogia“ või Maite Carranza „Nõidade sõda“, on USA kirjaniku Stephenie Meyeri vastilmunud noorteromaan „Videvik“ (orig. 2005) tõeline maiuspala. Romaanil on kõik taolisele teosele vajalikud omadused – üleloomuliku aine põhjalik läbitöötatus, lihtsakoelised tegelased, kiirelt arenev tegevustik ning autori köitev jutustamisviis. Taoliste raamatute poolt loodud maailmades elutsevad lisaks kõigele vägagi realistlikele tegelastele ka nõiad, libahundid ja vampiirid, kellele nõidumine ja loitsimine on sama igapäevane kui söömine ja magamine.
„Videviku“ autor on tegelaste loomisel nii mõndagi üleloomulikku ära kasutatud – antud juhul koondub tegevustik nn heade vampiiride klanni ümber. Tegelastel teisigi üleloomulikke võimeid, kuid selleks, et tegevustik ikkagi kannaks, on nii mõndagi jäetud ka saatuse või juhuse hooleks. Nii suudab teose peategelane küll tulevikku ette näha, kuid see võib iga hetk muutuda, kui selles osalevad inimesed oma langetatud otsuseid muudavad. Ka teine peategelane, kes üldjuhul suudab kaaslaste mõtteid lugeda, ei oma seda võimet tegevustiku seisukohast kõige olulisema tegelase suhtes.
Raamatu peategelane on Isabella “Bella” Swan, kohmakas ja kogenematu tütarlaps, kes asub elama isa juurde väikelinna Forksi ja astub seal kohalikku keskkooli. Uus ümbrus toob aga kaasa uued sõbrad ja sündmused, mis muudavad argliku ja kohmetu neiu iseteadvaks ja sõltumatuks naiseks. Teoses on ohtralt peategelase sisekaemusi ja kütkestavat eneseanalüüsi, seda nii tunnete kui ka tegevustiku tasandil. Seepärast võibki antud teost käsitleda kujunemisromaanina või inetu pardipoja loona. Viimasele võimalusele näikse viitavat ka peategelase perekonnanimi.
Raamatu väljanägemine ja kujundus on kena. Kaaneümbriselt saame lugeda S. Meyeri kohta ning raamatu edust kirjaniku kodumaal. Häirib ainult see, et juba tagakaanelt saame teada teose olulisema fakti, mille varjamisele on raamatu algusosa üles ehitatud. See rikub ära esimese kolmandiku põnevuse.
Autori stiili iseloomustab läbitöötatus, selgus ja puhtus ning vaatamata käsitletavale tumedale, varjatud ainele, ka läbipaistvus. Süžeeliseltki on „Videvik“ noorsooromaanile iseloomulikult lihtne. Seda kannab üks põnev keskne liin, mida täiendavad või täpsustavad vähemtähtsad sündmused. Pealiini kannavad kahe peategelase tuldpilduvad ja kirglikud dialoogid ning ootamatud süžeepöörded. Lisaks rohketele ootamatustele tegevuse käigus on ka peatükkide lõpud nii põnevad, et ei lase lugejal raamatut kõrvale panna. Sarnane olukord luuakse teose lõpuks –- autor jätab nii mõnegi otsa lahti ja peategelase kriitilisse olukorda. See sunnib ootama, millal tõlgitakse eesti keelde raamatu järgmised osad „Noorkuu“, „Päikesevarjutus“, „Koidukuma“ ja „Keskööpäike“.
21. novembris esilinastub USAs “Videviku” põhjal valminud noortefilm.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
