Vapper siil

Siililastel on aeg sügisel kooliteed alustada. Selleks otsustatakse teekond suvel paar korda läbi käia, et lastele tee selgeks õpetada ja neis enesekindlust kasvatada. Üllatusena tuleb siiliperele aga nende koolirajale ehitatud magistraal, millest loomakesed kuidagi üle ei saa. Kogu julguse kokku võtnud, otsustatakse tiheda liiklusega tee ületada joostes. Kui siis aga ikka üks auto läheneb, on siilipere hirmul. Vapper isasiil teeb end nii suureks kui vähegi võimalik, et autos olijate tähelepanu võita. See lähebki õnneks ning auto peatub. Reisijad viivad siilikesed koju tagasi ning võtavad ühendust linnapeaga, kes rajab väikeloomadele magistraali alla tunneli, mille kaudu ka siililapsed kooli saavad hakata käima.

Nupukalt on Tomusk ridade vahele pistnud probleeme, mis noore lugeja mõtlema suunavad. Miks on meie suured asfaltteed ehitatud nii, et meist pisematel puudub väiksemgi võimalus oma igapäevaelu aastatepikkuse rutiini järgi korraldada? Milleks on kooli vaja? Kuidas hoolitseda oma pere eest, kui elu sulle kaikaid kodarasse pillub? Loodetavasti oskavad need, kes Tomuski raamatuga kasvavad – olgu nad siis linnapead või tublid vanemad oma lastele –, suureks saades märgata mitte ainult iseennast ja oma huve, vaid ka endast väiksemaid ja nõrgemaid.