Vanadaam ja koibik

Koibik Sven tukub mõnusasti männiriisika varjus, kui kole saemüra ta äratab. Uudishimust tõugatuna sõidab ta palgikoormaga linna ja aitab seal hoolimata pikast reisist tekkinud väsimusest talumehel puud maha loopida. Narr oleks ju niisama kõrval passida, kui talumehel on vaid kaks kätt, arvab Sven. Kui väsimus siiski võimust võtab, otsustab koibik linnamaja keldris pisut hinge tõmmata.
Siis ei tea ta veel, et ülemisel korrusel elab proua Prosaalie Hellström, keda hellitavalt Roosiks kutsutakse ja kes üle kõige vihkab ämblikke. Samuti pole tal aimu sellest, et varem on majas elanud tema nimekaim, proua siit ilmast lahkunud abikaasa Sven Hellström, kellega naisel on kombeks valjul häälel rääkida. Õige pea selgub, et lisaks nimele on Svenidel veel muudki ühist, näiteks mahe bariton, hoolivus, abivalmidus ning huumorimeel.