Taeva tühjad tribüünid

14-aastane Merita avastab end kummalisest paigast. Ümberringi on kõik valge, vaid tribüün, kus ta istub, on pikkade helesiniste pinkidega. Katkistes riietes ja vigastatud inimesed tulevad ja lähevad. Enamik neist suundub lõpuks taevasinisele rongile. Vaid üks mees ei kiirusta. Ehk teab tema, kuidas ma siia sain ja kes ma olen, mõtleb tüdruk ja otsustab teda kõnetada. Selgub, et ta on surnud ja peaks minema samuti helesinisele rongile nagu teisedki. Kui tüdruk aga keeldub ja võtab vastu vanamehe pakkumise oma elule veelkord pilk heita, selgub, et pakkumisega käib kaasas ka kohustus – elus tehtud vead tuleb heaks teha.