Seened võtavad mõõtu

Metsa on saabunud sügis. Vihmasadu meelitab samblavaibast välja hulga seeni. Siin on kukeseen oma oranži harjaga ja muhe hallijalgne kivipuravik, vahva tumepruun männiriisikas, väike hellahingeline võitatik ja uhke kraega suur sirmik. Kõigil on hea meel üksteist näha. Siis aga kostab vali hääl: „No kuulge, kas te siis kõige ilusamat seent ei märkagi!“ Seal seisab uhke kärbseseen, tulipunane valgete täppidega kübar peas. Igaühe kohta on tal midagi mürgist öelda – sirmikut peab ta värvituks, puravikku paksuks. Teised seened pole kärbseseene ütlustega nõus ja otsustavad üksteiselt mõõtu võttes metsa kõige kaunima seene välja selgitada.