Mina ja August

Maapoiss Heinrichi murdeiga jääb 1930ndatesse. Oma vähese elukogemusega on ta jäänud kahe tule vahele ja peab otsustama, kuidas edasi elada, kui kellelgi pole õigus, kuid keegi ka otseselt ei eksi.

Kas kuulata südant või külajutte? Mis on tugevam, kas esimene armastus või armutus? Kas inimeseks olemine tähendab inimlik olemist või jumalaks olemist – otsustamist teiste elu ja surma üle? Kas kellelgi on üldse kunagi lõpuni õigus? Kas keegi meist on üdini hea inimene või oleme me kõik oma saatuse ohvrid? Romaani sündmustikku on inspireerinud Mulgimaa sündmused ja inimesed aastail 1933–1934. Konfliktid olid siis kerged tekkima. Tühi kõht tegi kurjaks, kuid seda tegi ka hirm ränga töö ja loobumiste hinnaga saavutatu kaotamise pärast. Kõige raskem on tunnistada oma eksimust. Sest teisel ei olnud ju ka täiesti õigus ja mina ei olnud ju ainsana süüdi! Palju lihtsam on rääkida kõva häälega asjadest, mis olid õigesti. Vaiksemalt asjadest, mida me ei teinud päris õigesti, kuid vähemalt heas usus. Ja vaikida asjadest, mida teadlikult valesti tegime kättemaksuihast, valu leevendamiseks, kellegi vaikima sundimiseks.