22. oktoobril 2019 kell 10.30–16.30 toimub juba seitsmendat korda Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kirjanduses“. Seekordne seminar arutleb huumori olemuse üle lastekirjanduses.
Vaatleme, mis, kus ja miks on naljakas. Küsime, kas huumor on alati ühesugune või võib see ilmneda ka mitmel viisil. Uurime, kas iroonia, must huumor ja sarkasm töötavad ainult täiskasvanute või siiski ka laste peal. Jälgime, kuidas inimeste huumoritunnetus on ajas muutunud ning mil määral see mõjutab inimeste raamatuoste. Analüüsime, kuidas on seotud huumor ja lasteraamatuillustratsioon. Mõtleme ka selle üle, milline raamat jääb lapsepõlvest kõige paremini meelde – kas kõige naljakam või kõige kurvem?
Seminar toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas, Pikk tn 73.
Toetab Eesti Kultuurkapital.
Lisainfo: elk@elk.ee, jaanika@elk.ee, ellemari@utkk.ee
Osavõtt on tasuta, palume registreerida SIIN
Eelregistreerinud saavad omal kulul lõunatada Maaeluministeeriumi Härraste kohvikus.
ERR kultuuriportaal kannab päeva esimese poole üle ja jäädvustab videos.
KAVA
Esimene sessioon kell 10.30–13.00
10.30 Avasõnad
10.40 Jaanika Palm. „Mis on lastekirjanduses naljakat?“
11.10 Mare Müürsepp. „Lasteluule ja huumor: Millised luuletused on laste arvates naljakad“
11.40 Mari Laaniste. „Pildi veetlus“
12.10 Tauno Vahter. „Mõningaid tähelepanekuid: mida peetakse naljakaks“
Sessiooni juhatab Elle-Mari Talivee
LÕUNA 12.40–14.00
Teine sessioon kell 14.00–16.30
14.00 Piret Voolaid. „Elevant külmkapis ja kaelkirjak akna taga: naljapärimus laste lugemislaual“
14.30 Krista Kumberg. „Naissoost ja mitte enam noor – tädi lastekirjanduses“
15.00 Elle-Mari Talivee. „Tuglas ja Meelejahutaja“
15.30 Ilmar Tomusk. „Kuidas kirjutada naljakat lasteraamatut?“
15.50 Heiki Ernits. „Illustratsioon ja huumor“
Sessiooni juhatab Jaanika Palm
16.10 Lõppsõna
ETTEKANNETE TUTVUSTUS
Mis on lastekirjanduses naljakat?
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskus, lastekirjanduse uurija
Raamatukokku või -poodi lugemisvara järele tulevad lapsed nimetavad huumorit ühe esimese asjana, mida nad teosest otsivad. Samas on aga lastekirjanduse sõnastikud teemat käsitledes pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Ka teoreetilised artiklid võtavad ette pigem tõsisema alatooniga raamatud kui need, milles lastele nalja pakkumine esiplaanil. Ettekandes uuritakse, kuidas väljendub huumor lastekirjanduses ning kas meie lastel on vaatamata napile teoreetilisele ainekäsitlusele ikkagi põhjust riiuleist humoristlikke teoseid otsida.
Lasteluule ja huumor: millised luuletused on laste arvates naljakad.
Mare Müürsepp, Randvere Kool/ Tallinna Ülikool
Esineja peatub oma eri aegade koolikogemusel I ja II kooliastmes ning selgitab erinevust paari lastekirjandusse puutuva kategooria vahel. Jutuks tuleb ka väikelaste luule.
Pildi veetlus
Mari Laaniste, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut, teadussekretär
Ettekanne navigeerib (laste)raamatuillustratsiooni ettearvamatutes vetes. Illustratsiooni roll lasteraamatus on reeglina teha raamat lugejale ja/või raamatuostjale veetlevamaks, olgu siis ilu, kütkestavuse, teravmeelsusega jne, kuid meeldimine pole paraku täppisteadus. Millistes kategooriates mõtlevad illustratsioone telliv kirjastaja ning tööpakkumisi valiv illustraator? Kuidas kavatsused praktikas välja kukuvad? Milliseid emotsioone soovivad ja kogevad illustreeritud lasteraamatute tarbijad – lapsed, lapsevanemad? Milliseid reaktsioone pildid tekitavad? Andmed tuginevad valiku lasteraamatuillustraatorite ja -lugejate seast kogutud empiirilistel muljetel.
Mõningaid tähelepanekuid: mida peetakse naljakaks
Tauno Vahter, Tänapäeva kirjastuse juht
Elevant külmkapis ja kaelkirjak akna taga: naljapärimus laste lugemislaual
Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti-uuringute Tippkeskus
1970. aastatest alates on huumorit uuritud valdkondadevahelise nähtusena ja otsitud naljade analüüsimiseks universaalseid huumoriteooriaid. Healt lasteraamatult eeldatakse sageli humoorikust, nalja kaudu on pedagoogilisi ja kasvatuslikke ideid lihtsam edasi anda. Paljud lastekirjanikud elavdavad oma loomingut pärimusega. Lastekohase folklooriga (liisusalmid, vanasõnad, mõistatused, kõnekäänud, aga ka pikemad jutuvormid) kaasnev emotsioon on sageli seotud naljaga. Ettekandes vaatlen huumori määratlemise võimalusi (nt sotsiaal-käitumuslikud ehk üleolekuteooriad, psühhoanalüütilised ehk lõõgastusteooriad, kognitiiv-tajumuslikud ehk inkongruentsusteooriad). Tutvustan Eesti Kirjandusmuuseumi kooli- ja lasteaiapärimuse kogumisaktsioone, mille üks sihte on saada teavet laste ja noorte seas leviva huumori kohta, seda teaduslikult analüüsida ja saadud aines populaarteaduslike väljaannetena sihtrühma lugemislauale tagasi anda. Ühtlasi näitan, kuidas on naljad muutunud käsikäes ühiskondlik-kultuuriliste arengutega.
Uurimust toetavad Euroopa Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute Tippkeskus), IUT22-5.
Naissoost ja mitte enam noor – tädi lastekirjanduses
Krista Kumberg, Haapsalu lasteraamatukogu, raamatukoguhoidja
Sõna „tädi“ on omandanud lisaks sugulusastme tähistamisele hinnangulise värvingu. Ja see värving on üldjuhul alavääristav ja/või naeruvääristav. Sõnal „onu“ puudub halvustav alatoon. Millal ja mispärast siis säärane asi „tädiga“ juhtus?
Lastele on kaunikesti lihtne nalja teha sellega, kui seada täiskasvanu naeruväärsesse olukorda. Autoriteetide kõigutamisega kaasneb rõõmu ja rahulolu. Mis on tädide roll? Vaatame, kuidas tädi lastekirjanduses kõrvaltegelasena end ülal peab ja milline on kirjanike suhtumine temasse. Kas tädi kuulub veidrate täiskasvanute alajaotusse ja tema abil saab lastele nalja teha või on neil naljakatel tädidel ka oma teine plaan ja sügavam mõte? Kas on ka täiesti huumorivabalt kujutatud tädisid?
Tuglas ja Meelejahutaja
Elle-Mari Talivee, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur
Tuglas on nimetanud oma lapsepõlvelektüüri hulgas kaht köidet Meelejahutajat, ajakirja, mis ilmus 1882(1878)–1889 ja on iseloomustatav kui „Eesti perekonna õpetlik ja lõbus nädalakiri“, teisalt oli see esimene eesti ajakiri, mis nimetas ennast muuhulgas ka kirjandusajakirjaks. Ajakirjaga käis mõnel korral kaasas „Meelejahutaja naljakas lisaleht“, pilke- ja naljaleht, mis avaldas karikatuure. Mis last selle ajakirja juures niivõrd köitis, et kirjanik nimetab seda veel viiskümmend aastat hiljem oma mälestustes kui väljaannet, mille luges „kuni kuulutusteni läbi“? Eelkõige, oli see naljakas? Kas võtame Tuglast üldse millegipärast liiga tõsiselt?
Kuidas kirjutada naljakat lasteraamatut?
Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor, kirjanik
Iga naljakas raamat ei pruugi olla hea, kuid enamik lapsi ütleb, et hea raamat peab olema naljakas. Nali pole siiski eesmärk omaette, sellel on oma roll mingi olulise sõnumi edastamisel.
See, mis ajab naerma täiskasvanut, ei pruugi lapse arvates üldse naljakas olla. Hea lasteraamat on see, mis pakub rõõmu nii lapsele kui ka täiskasvanule.
Minu praktika näitab, et lapsi ajab naerma see, kui tegelaste või nende tunnustega on liialdatud, kui kirjanik suudab lapse elava kujutlusvõime tööle panna. Naljakas on, kui täiskasvanu pannakse lapse rolli, laps täiskasvanud rolli või kui laps on täiskasvanust nutikam. Või mõni tuntud tegelane, olgu see siis muinasjutust pärit Punamütsike, telerist nähtud onu Vladislav, Vabariigi President või tavaline hobune, pannakse ootamatusse olukorda. Või võetakse mõni täiesti igapäevane sõna või väljend ning pannakse see tavapärasest erinevasse konteksti.
Kirjanik, kes tahab lastele arusaadavat nalja teha, peaks tundma väga hästi lapse arengut ja tema mõttemaailma, ta peab suutma vaadelda maailma läbi oma lugeja silmade. Last ei tohi lugejana alahinnata – tavaliselt on ta märksa targem kui me arvame.
Kuna lasteraamatus on teksti kõrval äärmiselt tähtis roll pildil, peaks kirjanik mõtlema ka kunstnikule. Tekst peaks olema selline, mis ei inspireeri illustreerijat lihtsalt teksti pildikeeles ümber jutustama, vaid seda täiendama.
Illustratsioon ja huumor
Heiki Ernits, illustraator, karikaturist ja joonisfilmilooja
Kas humoristlikkus ja piltidesse peidetud naljad on see, mis lasteraamatud menukaks teeb?
