Eks igaüks ole lapsena mõelnud, mida ta tegema hakkab, kui suureks saab. Väikesed poisid tahavad tavaliselt auto- või rongijuhtideks, politseinikeks või kauboideks, kuid Indrek Koffi uue lasteraamatu peategelane tahab saada vanaisaks. See on tore unistus – vanaisasid on ikka vaja, eriti selliseid, nagu raamatus kirjeldatud.
Poisi kujutluses oleks sellel igavesti vägeval vanaisal palju lapselapsi. Ometi saaks igaüks neist vanaisa põlvel istuda ja jalal kiikuda, sest iga kord, kui sünnib uus lapselaps, kasvab vanaisa jalg pisut pikemaks.
Vanaisa elaks mere ääres paksu metsa sees asuvas väikeses majas koos vanaemaga, kes küpsetab pannkooke ja kotlette, aitab vanaisale suusad jalga ning harjutab temaga maadlust ja vilistamist. Selles väikeses majas aga on piisavalt ruumi kõigile lapselastele. Poiss unistab, kuidas ta hakkab oma lastelastega mängima, kummalist naabrionu piiluma, vana vahtrapuu otsa ronima, veesõda mängima, lõket tegema jne jne.
Stiililt meenutab Indrek Koffi värske lasteraamat Éva Janikovszky jutustusi „Kui ma oleksin suur” ja „Minuga juhtub alati midagi”, kuid erinevalt ungarlanna teosest ei panusta vanaisa-raamat mitte niivõrd koomiliste seikadele ja laste-täiskasvanute vahelistele erinevustele, vaid soojusele, lüürilisusele ja õrnematele emotsioonidele. Indrek Koffi raamatus on lapselik fantaasia segunenud südamlikkuse ja tundeküllaste mälestustega oma vanaisast. Ühelt poolt on see küll justkui väikese poisi unistus, kuid teisalt on see ilmselgelt autori ülemlaul oma laste või iseenda vanaisale.
Indrek Koff tunneb lapsi ja nende vanemaid, kellele ta kirjutab. Ta usaldab laste kirjanduslikku vastuvõtuvõimet. Kirjanik ei leia, et lastekirjandusse sobib vaid lineaarne jutustamislaad, vastupidi – ta arvab, et teksti assotsiatiivne ja tunnetel põhinev esitamine suudab köita nii lapsi kui ka neile teksti ette lugevat vanemat. Ausalt, lihtsalt ja siiralt kirjapandud tekstis tuletab autor meelde olulisi pereväärtusi – üksteise tingimusteta armastamist, teineteise seltsi nautimist, lihtsatest asjadest rõõmu tundmist.
Raamatule on toredad, vahvate värvilaikudega pildid joonistanud Marion Undusk. Rohkelt on kasutatud valget pinda, värv on vaid aktsendiks. Tore ja mänguline on ka teksti vorming – kasutatud on erinevat kirja suurust, mängitud ridade kujudega jne.
„Kui ma oleksin vanaisa” ei ole Indrek Koffi esimene lasteraamat. Mõned aastad varem ilmunud „Enne kooli” (Kirjastuskeskus, 2009) defineerib end „unejuturaamatuna lastele, kes oskavad juba ise lugeda, ja neile ka, kes veel ise ei oska, aga kelle ema ja isa oskavad”. Mullu prantsuse kunstniku Louise Dunetoniga koostöös sündinud „Meie suur puu” (Päike ja Pilv, 2012) jutustab haaravalt puu tähtsusest ühe perekonna elus.
Illustreerinud Marion Undusk
Välja andnud kirjastus Päike ja Pilv
80 lk
Jaanika Palm. lastekirjanduse uurija
