Eesti nüüdislastekirjanduse edukaima autori Piret Raua uue teose „Kõik minu sugulased“ ilmumine tekitas kohalikul kultuuriväljal ühe raamatu kohta ebahariliku lainetuse. Teema korjasid kiiresti üles nii raadio kui televisioon, trükimeediast ja blogijatest rääkimata. Niisuguseid rahvahulki, nagu Piret Raud oma raamatuesitlustele kokku toob, ei jagu igale kirjanikule. Mis on Piret Raua loomingus sellist, mis köidab nii täiskasvanuid kui lapsi, nii kohalikku kui rahvusvahelist lugejat?
Alates debüüdist 1995. aastal on Piret Raud avaldanud pea paarkümmend lasteraamatut ja illustreerinud nii neid kui ka teiste autorite omi. Tema loomingusse kuulub väga erinevas žanris ja laadis teoseid. On vähese teksti, kuid suure sisuga pildiraamatuid, on vahvaid jutukogusid ja pikemat-põnevat süžeed pakkuvaid jutustusi. Igas neist avaldub autor erineva nurga alt, kuid on seejuures siiski alati ja äratuntavalt tema ise: fantaasiarikas, värske pilgu ja särava sõnastusega. See kõik jätkub ka Piret Raua uusimas raamatus „Kõik minu sugulased“.
Žanrilt liigitub „Kõik minu sugulased“ jutukogude hulka. Nii välimuselt kui ka olemuselt sunnib teos ehk enam paralleele tõmbama mõned aastad tagasi ilmunud kogumikuga „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad“. Kui varasemas kogus on lugusid siduvaks niidiks sõbrad ja majakaaslased, siis uues on ühendajaks lähemad ja kaugemad sugulased.
Kogumik algab raamjutuga. Selles pajatab jutustajaks valitud Aadam talle koolitööks antud sugupuu joonistamise ülesandest, mis ei taha kuidagi õnnestuda. Nimelt on poisil liiga palju sugulasi, et nad puule ära mahuks. Et kõik pildil siiski oma koha saaksid, otsustab Aadam teha hoopis sajajalgse – iga jalg esindab seal üht tema sugulast.
Raamloole järgnevad novellid on omavahel üsna lõdvalt seotud ja soovi korral ka eraldiseisvaina käsitletavad. Need jutustavad poisi erilistest sugulastest, kellest igaüks on pisut omamoodi, veider või lausa kummaline, või siis juhtuvad nendega lood, mis tavalisuse ega realistlikkuse poolest just ei hiilga. Nii näiteks kaotab Aadami suur vend Anton jalgpalli mängides pea ega suuda seda hiljem kuidagi üles leida, nii et on sunnitud lõpuks uue pea kasvatama. Ropu suuga onu Marko saab kalal käies vee-elukatelt hüva nõu ja leiab teda ennastki häirivast olukorrast väljapääsu. Suitsusõltlane Kaupo avastab aga viisi, kuidas kaaslasi oma sõltuvusega vähem häirida.
Vaatluse alla on sattunud nii neid sugulasi, kes Aadamiga tema igapäevaelu jagavad, aeg-ajalt kohatavaid kaugemaid kaime kui ka neid, keda poiss oma silmaga näinudki pole. Raamatu viimane lugu jutustab Aadami tulevasest pojast Sassist, kes liblikana ootab, et sündida. Küllap pakub ta poisile ükskord võrratu võimaluse saada talle toredaks isaks, teistele tulevastele sugulastele aga onuks, vanaonuks või lausa vanavanaonuks. Nõnda leiab rõhutamist suguseltsidele olulisim – jätkumine ja kestmine. Sugulased hoiavad ühte, olgugi nende seas nii neid, kes oma südant jääkapis külmunud herneste kõrval hoiavad, tõelisi sigu kui ka täiesti ilmetuid tegelasi. Ühtekuuluvustunne, vastastikune austus ja armastus ning teineteise väikeste veidruste rõõmsameelne ja kannatlik talumine ühendab suguseltse kõigest hoolimata.
Lisaks süžee- ja tegelaspõhisele analüüsile pakub teos rohkelt võimalusi ka teisteks tõlgendusteks, olgu siis kasvõi autori elul põhinevaks lähenemiseks või probleemistiku seostamiseks nüüdisühiskonna valupunktidega. Ja kuigi neil lugudel on tõesti rohkelt kihte, mida avada, ning tore on teost nõnda nokkida ja nokkimise käigus ehk ühtteist ka kõrva taha panna, on eriti vahva neid lugusid lugeda mingit tagamõtet, teist või kolmandat plaani taga ajamata – lihtsalt lugeda ja nautida. Niivõrd kaasahaarav on kirjaniku fantaasialend, fabuleerimisoskus ja keel – puhas, selge, avar ja värske.
Peale sugulaste-raamatu lugemist pole kahtlustki, et Piret Raua malbe naeratuse ja leebe loomuse taga peidab end enneolematu anne, kuid kombinatsioonis töökuse, järjekindluse ja edasipüüdlikkusega vormub see loominguks, mis terviklik iseendana. Ja just see on võluv ja nauditav nii kodumaal kui siit kaugemalgi.
Illustreerinud autor
Tänapäev, 2017
116 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
