Viimastel aastatel valitseb laste- ja noortekirjanduses ilmselge fantasy ülekaal. Õnneks jõuab aeg-ajalt meieni ka realistliku olustikuga teoseid. Ja vahel on neil tõlgitutel erinevalt paljudest omamaistest noortekatest meile ka midagi sügavat ja värsket öelda.
„Süü on tähtedel” peategelaseks on Hazel Grace Lancaster, 16-aastane kilpnäärmevähki põdev neiu. Kuna vähk on arenenud kaugele ja sel on siirded tüdruku kopsudes, peab ta pidevalt hapnikuballooni kaasas kandma. Kuna Hazel pole juba aastaid koolitöös osalenud, sunnib ema tüdrukut käima haigete tugirühmas, et ta pisutki laiendaks oma kitsaks jäänud suhtlusringkonda. Üldiselt tüdrukule seal ei meeldi, kuid vähemasti tunneb ta ühtekuuluvust Isaaciga, kellel on silmavähk. Ükskord võtab poiss endaga kaasa Augustus Watersi, kes põeb osteosarkoomi, mis on võtnud temalt jala; see on asendatud kunstjäsemega. Augustus ja Hazel saavad kohe sõpradeks, sest poiss keskendub tüdruku haiguse asemel talle enesele – tema iseloomule, huvidele, perekonnale. Kuigi Hazel on poisist lummatud, otsustab ta mitte armuda, et poisile mitte rohkem kannatusi põhjustada.
Noorte ühiseks kiindumusobjektiks saab Peter Van Houteni raamat „Ilmotsatu kannatus”, mis pajatab samuti toimetulekust lapse vähiga. Teose avatud lõpust saab Hazeli ja Augustuse jaoks lõputute arutluste allikas, mille käigus avatakse ka enda hinged.
Ja kuigi tundub, et haigustest ja surmast on palju juttu, räägib see raamat pigem siiski elust. Vähihaigete laste tugigrupi juht Patrick rõhutab iga koosoleku lõpus: „Ela täna oma parimat elu”. Isegi kui peategelane ja tema kaaslased selle üle nalja heidavad, peavad nad paratamatult ikkagi mõtlema, mis on nende lühikese elu eesmärk, mis saab peale nende surma neile kallitest inimestest jne.
Augustus võrdleb oma mõtteid tähtedega, mis on taevakaarele laiali pillutatud. Seega näikse ka raamatu pealkiri „Süü on tähtedel” rõhutavat mõtlemise olulisust. Maailm, mille igaüks endale loob, on suuresti enese teha. Ja kuigi paljut ei saa valida, siis suhtumine on enese kätes. Nii kirjutabki Augustus Peter Van Houtenile: „Selles maailmas ei saa valida, kas saada haiget või mitte, vanamees, kuid me saame valida, kes meile haiget teeb.”
John Green ütleb raamatu eessõnas: „Lugudest tõeterade otsimine ei tule kasuks ei romaanidele ega nende lugejatele. Ainuüksi selle üritamine tähendaks, et väljamõeldud lood pole olulised. Vastupidise uskumine on aga meie liigi üks peamisi eelduseid.”
„Süü on tähtedel” räägib suurepäraselt ise enese eest. Raamat mängib osavalt lugeja tunnetel. Selles on lusti, ohtralt humoorikaid seiku, aga ka ääretult kurbi hetki. Lihtsat ja labast pisarakiskumist, (enese)haletsust ning musta masendust teosest ei leia. Pigem on peale lugemise lõpetamist tunne, et kõigega saab hakkama.
Viimaste aegade üheks edukamaks raamatuks tituleeritud „Süü on tähtedel” on olnud New York Timesi raamatumüügi edetabelis alates ilmumisest jaanuaris 2012. aastal, kokku 78 nädalat. Olulisem on vast see, et teos pälvis noorte lugejate auhinna The 2013 Children’s Choice Book Awards raames aasta noorteraamatu tiitli Teen Book of the Year. Stuudios 20th Century Fox on alanud võtted, et raamat jõuaks ka filmilinale.
Tõlkinud Bibi Raid
Välja andnud kirjastus Pegasus
270 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
