Andrus Kivirähk ei tule end lastekirjandusse tõestama või välja elama. Ta ei kirjuta iseenda eksponeerimise pärast. Seepärast ei avalda ta lasteraamatuid just tihti, kuid iga tema ilmunud raamat on puhas kuld. See pälvib kiiresti nii lastest kui täisealistest lugejate poolehoiu, tekitab sageli (tahes või tahtmata) meediakära ja teenib enamasti mõne lastekirjandusauhinna. Peagi järgnevad juurde- ja kordustrükid ning tõlked. Suure tõenäosusega saab see kehtima ka hiljuti ilmunud jutukogu „Karneval ja kartulisalat” kohta.
Kogumikus sisaldub 30 lühijuttu. Varem lasteajakirjas Täheke ilmununa on nad sarnase pikkuse ja ülesehitusega. Koos illustratsiooniga hõlmab üks lugu 3-4 lehekülge, mis on parim pikkus õhtuseks unejutuks. Lugusid ühendab veel ka soe ja südamlik fantaasiamaailm, milles mitmeid värvikaid tegelasi. Nõrkust eriliste, lasteraamatutes harva kujutatud tegelaste vastu on autor ka ise tunnistanud. Nii suurte kui väikeste inimeste kõrval kohtame loomi (nt ahvi, kassi, koera, hiirt), esemeid (nt tolmuimejat, patja, särki), fantaasiategelasi (draakonit), toiduaineid jne.
Kirjanik suhtub igasse oma tegelasesse soojalt ja lugupidavalt. Uudishimulikult aknast välja vaatavasse prouasse suhtutakse nii päriselus kui raamatutes enamasti negatiivselt, kuid Kivirähk lahendab olukorra peenetundelisemalt. Tädi, kelle akna alt inimesed ja tihased liiga kiiresti mööduvad, otsustab neid söötma hakata. Kõik on rõõmsad – tädil on mida vaadata ning linnukestel ja inimestel kõht täis. Kirjanik näikse ütlevat, et pole mõtet niisama passida ja vinguda maailma üle, mis sulle ei sobi. Tuleb midagi otsustavat ette võtta.
Kivirähkil ei ole väikeseid ja suuri tegelasi. Vähimagi vaevata räägitakse füüsiliselt väike tegelane suureks, muutes vaatepunkti või kasutades perspektiivi. Nii näiteks osutub toast õue klopitud kole ja paks tolmurull sipelgakuninganna suurimaks aardeks ning nukker nööp, kes oma poisi ära kaotab, suudab sõpru kaasates ise tagasi peremehe juurde jõuda.
Üliagarus, edevus ja upsakus on esitatud kui tegelaste suurimad puudused. Köögilauale eksinud kamm kupatatakse kiiresti tagasi esikusse, Limpopo krokodillil, kes elevandipoega kiusas, saab aga muu hulgas ka ülbusest tühjaks imetud. Hellus, püüe kaaslast mõista ja avar maailmapilt on voorused, mida ikka ja jälle rõhutatakse. Nii võidabki jalgpalli südame Pille, kes tema eest hellalt hoolitseb, mitte Taavi, kes teda eesmägipäraselt tarvitab. Ka püsivus ja järjekindlus oma unistuste elluviimisel saavad esile tõstetud. Hiirepoiss, kes vaatamata isa veenmisele sobilike spordialade suhtes otsustab siiski ujujaks hakata, võidab juustust kuldmedali. Ahvisaba, kes peremeeslooma vastuseisust hoolimata kooli läheb, saab aga vihmausside kuningaks.
„Karnevali ja kartulisalati” tekstide seas ei ole sääraseid, mis oleks kirjutatud ainult kirjutamise enese pärast. On selgelt tunda, et kirjutamine on olnud mõtestatud ja eesmärgistatud. Nii valdabki peale raamatu lõpetamist hea kerge tunne – kõik klapib. Maailm oleks justkui helgem, taevas kõrgemal ja mured tühised.
Heiki Ernitsa pildid ei kata Andrus Kivirähki teksti üks-üheselt. Kohati on tegemist jutu edasiarenduse, kohati aga ka süvendamise või lihtsustamisega. Vahel on kunstnik jätnud joonistamata jutus leiduva põneva detaili, kuid lapsed suudavad järele mõeldes olukorra ära põhjendada. Nii näiteks on kogumiku nimiloos juttu pisikesest Akselist, kes armastab peitust mängida. Kui teda aga pildilt peale põhjalikku uurimist leida ei õnnestu, saab teha järelduse, et ta on ennast ära peitnud. Samuti on jutu „Pille ja pall” tekstis mainitud asjaolu, et tüdruk tegi vahetevahel pallile kaks patsi. Pildile on kunstnik aga joonistanud lausa kolm patsi. Igati vahva ja vimkalik, lugejat aktiviseeriv ja kivirähkilik lähenemine.
Lõpetuseks tahaks aga taaskord kõigutada lapsed-ei-loe-virisejate paksu müüri. Seni kuni üks lasteraamat suudab seljatada raamatuedetabelites igasugused värvivarjundid ning saab poest otsa, nii et soovijatel tuleb seda mitu päeva oodata, pole meil põhjust vinguda, et lapsed ei loe. Ehk oskavad nad lihtsalt nõudlikud olla?
Illustreerinud Heiki Ernits
Välja andnud kirjastus Varrak
128 lk
Jaanika Palm. lastekirjanduse uurija
