Hüppa põhisisu juurde

Märts 2010. Lea Arme. „Varjupaiganaga”

Arme-varjupaiganagaIllustratsioon: Lembitu Mikker
Tormikiri, 2010
168 lk

Tundub, et raamatutega on nagu paljude muude asjadega elus – esmapilgul uudishimu üleskruttiv pealkiri koos paljutõotava kaanekujundusega võib hilisemal lugemisel osutuda tühipaljaks pettekujutelmaks ning sealsamas nii mõnigi juhuse tahtel või lausa igavuse ajel käeulatusse jäänud suvaline teos võib pakkuda sügava lugemiselamuse. Vähemalt selleks korraks.

Just sinna teise tüübi alla paigutaksin ka Lea Arme „Varjupaiganaga“. Pehme köide, ennem negatiivse kui positiivse alatooniga kaanepilt ja pealkirjaks sedavõrd vaevaliselt kokkuhäälduv liitsõna. Rääkimata mürksoolasest hinnast – 225 krooni. 168-leheküljelise, suure kirjaga, pehmes köites ja üheainsa must-valge illustratsiooniga lasteraamatu eest on seda raha siiski ülemäära küsitud. Raamatupoodi see raamat maha jääks. Kardan, et mitte ainult minu poolt. Õnneks saan raamatu laenata raamatukogust ja etteruttavalt öeldes ei pea ma hiljem tema kojukandmist kahetsema.

Nüüd aga jutustuse juurde. Minategelane, 8-aastane Ruut on äsja haiguse tagajärjel kaotanud ema. Poisi 80-aastane vanaema kardab, et ei saa lapselapse kasvatamise ja koolitamisega hakkama, sest võin iga minut Mulla-Madise juurde minna, mis lapsekasvatajat minust on ja nõnda Ruut lastekodusse satubki. Vanaema sõnade kohaselt varjupaika. Varjupaiga asemel on siiski tegemist kaasaegse lastekoduga, liiatigi sellisega, kus igal perel omaette maja ehk kodu ja mis kõige olulisem – ema. Ema Anu on muidugi kogu pere päralt, kuhu peale Ruudu kuuluvad veel viis erinevas vanuses teismelist poissi ning neljane Mari ja ainult kahene Andres ehk Andu. Seega kokku kaheksa last. Ruut liigitub oma kaheksa eluaastaga nn tittede hulka ja hakkab tuba jagama 12-aastase Rolfiga. Kui alguses tundubki uus kodu võõras ja vanemad poisid ninatargad ja lausa ennasttäis, siis paari nädalaga saavad reeglid selgeks ja ema Anu väga omaks.

Lehekülg leheküljelt avaneb läbi Ruudu silmade nende igapäevane pereelu. Ja nagu (päris)peredeski nagelevad lapsed hommikuses hambapesu- ja õhtuses arvutimängu mängimise järjekorras, probleeme tekib nii koduste õppetööde kui laupäevase tubade koristamisega. Tuleb ette õpetajate poolseid märkusi, pisikest valetamist, vargsi suitsetamist, rüselemist ja kaklustki. Aga kõik laheneb, sest ema Anu jõuab kõikjale ja kõigini. Kiigutab kõige tillemaid põlve peal ja aitab suurematel matemaatikaülesandeid lahendada, tohterdab marraskil põlvi ja lapib pükse, lepitab tülitsejaid ja paneerib kotlette. Ema Anu eestvedamisel alustatakse sünnipäevi päevakangelase hommikuse üleslaulmisega, meisterdatakse üksteisele jõulukinke ja paugutatakse uue aasta auks südaööl rakette. Tänu temale hoolitakse ja arvestatakse. Tänu temale Ruudu leinavalu tasapisi maheneb ja piseneb, mis siis, et poiss arvestab kuid ja päevi, kui kaua ta juba emata on pidanud elama.

Talvise koolivaheaja veedab Ruut vanaema juures maal. Peale maatööde jõuavad nad õhtuti pokkerit mängida ning korrutustabelit ehk vanaema ütluse järgi korratabelit õppida. Vanaema on ka see, kes organiseerib Ruudu ja tema isa kohtumise, ilma et poiss aimaks, kellega on tegemist. “Kas ma talle küllalt ei rääkinud, et iga inimene peab teadma, kes ta vanemad on? Aga niipalju tal ikka aru peas oli, näe, et kui ta nüüd haigeks jäi, siis saatis lõpuks enne surma su isale kirja ja ütles, et tal on poeg. Kuni sinnani su isa ei teadnudki, et sa olemas oled, Ruut. No mis sa oskad kohe öelda…” Ega Ruut oskagi midagi öelda. Ta tunneb nüüd ühte toredat meest, kelle nimi on samuti Ruut ja see mees on tema isa. Oma vanemate armastusloost kuuleb ta vanaemalt mõnevõrra hiljem.

Lisaks kaheksale lapsele võetakse täieõigusliku pereliikmena perre vastu taksikoer Theresa ning kui ema Anu peagi abiellub, siis tahtmatult meenuvad kaheksa väikest, kaks suurt ja suitsutoru…jah, isegi maal elav vanaema on olemas.

Helge ja lootustandev lõpp. Üldse mitte läägemagus happy end ja seega on lugejal võimalus ise edasi mõelda, kas Ruut hakkab oma isaga koos elama või läheb elu kuidagi teisiti.

Julgen väita, et algklassiõpilastele ilmub realistlikku kirjandust viimastel aegadel haruharva. Ikka ja jälle ristub peategelas(t)e tee mingil hetkel haldjate, võlurite või hoopis senitundmatute ebamaiste olenditega. Seda enam on tervitatav kahe jalaga maas püsiv L. Arme „Varjupaiganaga“,

– kus tegelasteks on eesti lapsed eesti lastekodus,

– kus peatükid on lühikesed ja selge suure kirjaga,

– kust igast peatükist võib leida looritatud õpetliku iva, seda ainuvõimalikuna ometi mitte peale surudes,

– kus raskeid teemasid vaadeldakse läbi ema kaotanud lapse silmade

– ja määravaks jääb ometi suur ja helge bullerbylik headus.

Nõuanne: ärgem laskem end heidutada raamatu kesisest välimusest ega mõnevõrra desorienteerivast pealkirjast. „Varjupaiganaga“ on laenamist väärt ja ammugi lugemist väärt. Algklassilastele eriti. Aga miks mitte ka ülejäänutele?

Krista Ruuse