Indrek Koffi võib pidada juba kogenud lastekirjanikuks. 2009. aastal tuli ta unejuturaamatuga „Enne kooli” meie lastekirjandusmaastikule. Sestpeale ilmutatud pildiraamatud „Meie suur puu” (2012, koos Louise Dunetoniga), „Kui ma oleksin vanaisa” (2013, koos Marion Unduskiga), „Koju” (2014, koos Marja-Liisa Platsiga) ning jutukogu „Kirju koer” (2014) on tõstatanud eesti lastekirjanduses harva vaadeldud teemasid või käsitlenud neid uuest ootamatust vaatepunktist. Selles mõttes sobib hiljuti ilmunud pildiraamat „Ilusti” kui valatult varasemate teostega ühte ritta.
„Ilusti” algab vanema õe Leenu sisekõnega. Tüdruk äratab oma väikese venna Oskari. Täna on neil plaan teha kõike väga ilusti. Nii pestaksegi korralikult kaks minutit hambaid ja riietutakse. Kui hügieeniprotseduurid tehtud, asutakse tube koristama, pesu pesema, kingi puhastama, nõusid pesema. Päeva lõpus otsustatakse töölt tulevale emale veel kookki teha. Nüüd alles on lastel aega pisut hinge tõmmata – nad joonistavad ja värvivad. Lapsi hoidma tulnud vanaema ei märka Oskarit ja Leenu. Tema kuulab laste tegutsemise ajal raadiost eakate õnnesoove, vaatab telerist sarju, loeb ajalehte või vaatab aknast välja.
Siis vahetab teose autor laste vaatepunkti nende ema oma vastu. Lugeja näeb, kuidas töölt naasev ema tuleb trepist üles, ise samal ajal telefoniga rääkides. Ema on rõõmus, et neil on vanaema, kes saab tema lastele lasteaiast vabu päevi anda. Koju jõudnud, avastab aga ema hambapastaplekilise vannitoa, korratud toad, räpased riided ja segamini köögi. Tal on tunne, et kõik kisub kiiva ning terve maailm on tema vastu.
Raamatu teema ei ole meie lastekirjanduses uudne. Ühe eredamana meenub näiteks Jüri Parijõe 1930. aastatel ilmunud jutt „Koduseid talitusi tegemas”, milles vanemate pereliikmete heinateo ajal omapäi kodus olevad lapsed püüavad samuti tublid olla. Nad kannavad viimsedki nõud kaevuvett täis, koorivad mitu korvitäit kartuleid jne. Sarnaselt Jüri Parijõele oskab Indrek Koffki lapse hinge näha ja selles toimuvat edasi anda. Koffi tekst on meeldivalt tihe, kuid jätab sellele vaatamata piisavalt vabadust lugejale oma järeldusi teha. Ta ei näita näpuga ja laseb võrdselt rääkida mõlemal osapoolel.
Mõlemal kirjanikul on tihe seos oma kaasajaga. Selles osas ilmneb suur muutus võrreldes 1930. aastate aegsete lastekasvatusviisidega. Pedagoog Jüri Parijõe jutu lõpus lapsed nutavad, sest vanemad avavad oma siseilma ja selgitavad lastele, mis viltu läks. Lapsed mõistavad, et nad on midagi valesti teinud, üle piiri läinud. Raamatus „Ilusti” aga laste meeleolus muutust ei ole. Seevastu ema on kurb ja oma tundeid ta lastele ei selgita. Laste tegusid ei hinnata siin tulemuse, vaid tahte järgi. Kui lapsed juba magavad ja tõenäoliselt koristustööd lõpetanud ema seisab laste voodi ees, mõistab ta, et vaatamata taolisele erilisele tublidusele on lapsed talle siiski armsad.
Kirjaniku ja kunstniku koostöö on raamatus suurepärane. Ulla Saare illustratsioonid ja kujundus moodustavad Indrek Koffi tekstiga võluva sümbioosi. Huvitav on jälgida teose kahe selgelt eristuva osa erinevat illustreerimisviisi. Lapselikku vaatepunkti esindavad leheküljed on värvikad ja lõbusad, vanaemale pühendatud osad aga on mahedates pruunides, rohekates ja lillakates toonides. Ilmneb selge vahe lustaka, elurõõmsa ning tuhmi, määrdunud ja väsinud maailma vahel. Pildid, mis kujutavad koju saabunud ema, on küll värvikamad kui vanaema kujutavad illustratsioonid, kuid igaüks neist kasutab vaid üht värvitooni. Nii on näiteks vannituba joonistatud vaid sinistes, majapidamisruum rohelistes ja köök kollastes toonides. Raamatu viimane pilt, millel kujutatakse rahunenud ema magavate laste voodi ees, on taas vahvalt värviline – tasakaal on taastatud.
Illustreerinud ja kujundanud Ulla Saar
Välja andnud kirjastus Härra Tee & Proua Kohvi
54 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
