2008
Toimetiste 3. vihik on kättesaadav digitaalarhiivis DIGAR.
SISUKORD
Jaanika Palm. Eesti lastekirjanduse kriitika ja teoreetiline mõte aastail 1918-1939
Ajalooline ülevaade; jätk toimetiste 1. ja 2. vihikus ilmunud artiklitele.
Sarnaselt eelnenud aastakümnetega leidis tunnustamist laste reaalelu kujutav optimistliku tonaalsusega lasteraamat; hinnati teoseid, mis humoorikalt, laste hingeelu tundvalt sisendasid nooresse lugejasse positiivseid omadusi. Otsesõnaline moraal leidis järjest enam taunimist. Üha enam algupäraseid lasteraamatuid sai põhjaliku arvustuse osaliseks. Tavapärane oli 1-2 arvustust raamatu kohta, leidus aga ka raamatuid, mis said neli (nt R. Janno „Vutimehed“ ) või ka enam (nt J. Parijõgi „Teraspoiss“) põhjalikku analüüsivat artiklit. Samas ilmus ikka veel üsna palju tutvustavat, ümberjutustavat kriitikat (peatükkide nimetuste loetlemine, üksikasjalikud analüüsivabad süžeekirjeldused jne), kuid sellise kriitika osatähtsus vähenes järjest. Rõõmustav oli kirjandusajakirjade ja päevaperioodika järjest kasvav huvi lastekirjanduse vastu. Järjest enam teadvustati lastekirjandust kui iseseisvat ja olulist kirjandusliiki. Suurenev tähelepanu soodustas omakorda lastekirjanduse arengut.
Ilona Martson. Mis juhtus Barmaleiga ehk Ellen Niit lasteluule tõlkijana: Ettekanne Ellen Niidu 80. juubelikonverentsil 24. oktoobril 2008.
Artikkel keskendub Ellen Niidu kui vene lastekirjanduse klassikute Kornei Tšukovski ja Sergei Mihhalkovi loomingu tõlkimisele, samuti Genrih Sapgiri ja Eduard Uspenski film-muinasjuttude eestindamisele. Tšukovski puhul on võrdluseks kõrvale toodud mõningaid inglisekeelseid tõlkenäiteid. Ellen Niidu ja Jaan Krossi Tšukovski-tõlked on viimastest tükk maad professionaalsemad – ning õieti on tegu virtuooslikumate tõlgetega eesti luules üldse.
Mare Müürsepp. Klassikaks sündinud: Eesti uuem lastekirjandus esimese kooliastme lugemikes.
Artiklis vaadeldakse 13 kaasaegset aabitsat ja lugemikku sellest seisukohast, kuivõrd on neis kajastamist leidnud taasiseseisvunud Eestis loodud lastekirjandus (ilmunud alates 1991). Populaarseim lugemikuautor on A. Pervik, järgnevad H. Käo, T. Seero ja A. Kivirähk. Kõige rikkalikum uudiskirjanduse poolest on ilmselt seni värskeim väljaanne, L. Tungla ja E. Hiiepuu ümbertöötatud 2. klassi lugemik (2007). Seal leidub tekste nii Wimbergilt, M. Õunpuult, K. Soansilt ja P. Sauterilt.
Krista Kumberg. Uuem lastekirjandus lähemast minevikust: Memuaarse koega lasteraamatud 1996-2006.
Vaatluse all on eesti lähiajaloo kujutamine memuaarse koega lasteraamatutes aastatel 1996-2006: H. Karmi “Väike vahva vanaema”, H. Käo “Kui veel telekat ei olnud”, R. Lagercrantzi/I. Wiklandi “Pikk-pikk teekond”, B. Lindgreni/I. Wiklandi “Minu vanaema majas”, M. Saarna “Kuldsed põrnikad: Piia ja Miia suvi”, T. Toometi “Vana aja koolilood”.
Mari Niitra. Eesti lastefilmi ja lasteraamatu uutmoodi suhted: „Lepatriinude jõulud“, „Ruudi“ ja „Leiutajateküla Lotte“
Viimastel aastatel võib eesti lastefilmides täheldada mõningaid uusi tendentse. Animafilme „Lepatriinude jõulud“ (2002) ja „Leiutajateküla Lotte“(2006) ning mängufilmi –„Ruudi“ (2006) ei saa pidada lihtsalt raamatute ekraniseeringuteks, kuna kõikidel juhtudel eelnes film raamatule. Enamgi veel, mõlemad versioonid loodi paralleelselt, mis oli teadlik turundusvõte. Autor võrdleb kolme teksti ja filmi näitel erinevate väljendusvahendite, st raamatu ja filmi võimalusi ühe ja sama loo jutustamisel.
Reet Krusten. Mees kolme nimega: Konstantin Reemets, Ilmar K. Ainelo, Konstantin Reismann
Lühiuurimuses tõestatakse, et vähetuntud eesti kirjanik, kes Ilmar K. Ainelo pseudonüümi kasutades avaldas 1930-ndatel aastatel ühe romaani täiskasvanutele ja ühe lasteraamatu ning pärast Teist maailmasõda paguluses ühe romaani täiskasvanutele ja kolm lasteraamatut Konstantin Reemetsa nime all, on üks ja seesama isik, kodanikunimega Konstantin Reimann. Biograafilised andmed kirjaniku kohta on ülinapid.
Toimetajad: Ülle Väljataga ja Anu Kehman
Kujundaja: Vivika Kalt
Vihiku hind on 2,50 eurot, komplekti (numbrid 2–5) hind 10 eurot.
