Biograafia
Sündisin pühapäeval, 26. veebruaril 1950. aastal Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonnas. Minu ema Veronika (s. 1923) on kõrgharidusega (TTÜ, majandus) koduperenaine, kes peale minu on ilmale toonud veel 3 last: Jaan, Madli ja Aade. Isa Árpad (1922-1995) pühendas oma elu juba enne minu sündi Jumala teenimisele ja kirikule; kui sündisin, oli ta Oleviste kiriku kantseleiülem, keda võis tihti näha ka kantslist jutlust pidamas. Isa oli väga sõna- ja kirjaosav ning oskas mitmeid võõrkeeli. Kui isast sai Rakvere baptistikoguduse pastor, kolisimegi Sikupillist (see toreda nimega agul asub Lasnamäel) Virumaa pealinna, kus minust septembris 1957 sai I Keskkooli Ia klassi õpilane. Õppida polnud esiotsa suurt midagi muud kui parema käega kirjutamine (olen kurakäeline), kuna kodune kasvatus oli olnud õige hea ja ma ise ka just mitte puupea; kirjutusmasinal hakkasin jutukesi vorpima 4-aastaselt. Muidugi ei võtnud koolikaaslased mind esiotsa omaks, olin mujalt tulnud ja mu isa kirikuõpetajastaatust hakkasin sääl ka ise pisut häbenema, kuna ilguti ja noriti mu kallal agaralt nii koolikaaslaste kui, mis sääl salata, nõukogude õpetajategi poolt. Humanitaaraineis olin siiski tugev, hiljem oli pisut maadlemist keemia ja füüsikaga. Keskkooli lõpetasin juba Tallinnas. Kodulinna sain tagasi 1967. a. sügisel. Asun siin tänaseni. Noorena tegin tublisti trenni. Mu meelisalaks oli korvpall. Pean siiani üheks oma elu suurimaks saavutuseks kuulumist Eesti 14-aastaste (nn C-grupi) korvpallivõistkonda, kes osaledes Balti turniiril saavutas tubli III (ehk eelviimase) koha Leedu ja Läti taga, aga suurlinn Leningradi ees.
Tallinnas võeti mind kohvik “Pegasuses” pesitsevate noorluuletajate, kunsti- ja kirjarahva poolt kuidagi kibekähku omaks. Luulet ma siis ise veel ei kirjutanud. Saime eriti lähedaseks Juhan Viidinguga. Aga peale tema olen veel paljudele toonastele teekaaslastele tänu võlgu oma maailmapildi olulise avardumise eest. Mu lapse- ja noormehepõli polnud just kerge, aga tagantjärele tundub kõik siiski nii helge.
Töötanud olen piimamehena (Rakvere Piimakombinaadis), trükkalina (“Ühiselu”), orkestritöölisena (ERSO-s) asjaajajana (Põllumajandusministeeriumi Hariduse Valitsuses), päästeparvedekontrollijana (S. M. Kirovi nim. kalurikolhoosi Kakumäe osakonnas). Viimased ligi 30 aastat teenin igapäevast leiba sõnu seades. Nälga pole just jäänud. Olen abielus ja mul on mitu last.
Kirjutades lastele pean oluliseks lugejat mitte alahinnata. Nii teadlikult kui alateadlikult arvestan alati seda, et mu tekste ei loe üksnes lapsed ja tore on kui täiskasvanu või rauk läbilugenuna leiab, et ta mu teksti mitte ilmaaegu pole ette võtnud. Ühel esinemisel Soome sadamalinnas Kotkas küsis kohaliku ajalehe naisreporter: “Miks kirjutate kõik oma lasteluuletused suurte tähtedega?” Vastasin: “Loomulikult seepärast, et 102-aastane näeks oma 2-aastasele lapselapselapsele mu luuletust ilma prille ette panemata ette lugeda”. Järgmisel päeval leidsin oma pildi ajalehe esileheküljelt, suurte tähtedega ilutses artikli ülaosas see mu vastus suure tähe asjus, mida pean heaks ja õigeks hetkevastuseks tänini.
K. E. Söödi lasteluule auhind ("Valge Raamat")
Ott Arder (1950–2004)
Millest küll alustada, kui rääkida Ott Arderist? Kas tema luulest täiskasvanutele või värssidest lastele, laulusõnadest või vandersellilikust eluviisist? Ükskõik, milline lähenemine valida, ikka selgub, et Ott Arder, tema elulugu ja pärand kokku on kui luule. Selles on palju müstilist ja salapärast, juhtivaks motiiviks juhused ja saatuslikkus; ta on lüüriline kangelane, kes piisavalt julge ja enesekindel, et astuda kõrvale elu ettemääratuse voolusängist. Üks mis ilmne, märkimisväärset rolli Ott Arderi elus ja loomingus on mänginud nii tema laitmatu lastetuba ja loomulik intelligentsus kui ka oskus maailma vaadelda lapselikult imestava pilguga.
Ott Arderi loomingu seitsmeks verstapostiks võib pidada tema lasteluulekogumikke. Läbivates suurtähtedes ehk nn Oti lastekirjakeeles oli neist nii esimene, „Bumerang“ (1980), kui ka viimane, „Puupeatus“ (2003). Seda ikka selleks, et kõigi vanavanemategi silmad jaksaksid neid ette lugeda ja oma nooremate pereliikmetega jagada. Vaid „Igavene eesel“ (1996) on saanud pildid Henno Käolt, kõik teised autori eluajal ilmunud kogud on illustreerinud Priit Pärn. Ju on Arderil ja Pärnal nii mõndagi ühist – huumorimeel, süvenemisvõime, elutarkus. Lisaks mitmele valikkogule on Ott Arderi loomingut avaldatud ka loendamatutes ühiskogumikes ja kooliõpikutes, kümned tema luuletused on jõudnud suurema publikuni lauludena.
Millest Ott Arder lastele räägib? Õigupoolest pajatab ta kõigest, mis neile silma või kõrva võib puutuda: plankudest ja kraavidest, rändlindude saabumisest ja suvistest suplusvetest, ploomide potsatustest, koolirõõmudest ning väikeste vimkadega valgest ajast. Samas aga rohkemgi veel jutustab Ott Arder sellest, mis on silmale nähtamatu, kuid südamesse puutuv. Ta teab suurepäraselt, et lapsepõlv pole ainult rõõmus hüplemine murul, vaid ka mängust väljajätmine ja üksi kodusoleku hirm. Nõnda räägibki ta lapse igatsusest turvalisuse ja kaaslaste järele, suurest murest maailma ja looduse pärast, hirmust kaotada kõik ja jääda üksi. Kõige selle juures jääb aga alati kõlama lootus – olgugi elus nukramaid hetki, aeg pühib need minevikku ja toob kaasa uued väljakutsed ja rõõmud.
Aeg-ajalt leidub vihjete kõrval ka otsesõnalisemaid soovitusi või nõuandeid. Neid jagades ei võta Ott Arder endale kunagi üleoleva vanema ja targema rolli, kes teab, kuidas asjad elus käivad või olema peavad. Liiga hästi mäletab ta selleks oma lapsepõlve ja end lapsena. Samas ei varja luuletaja aga ka silmakirjalikult oma rikkaliku elukogemust. Nõnda põimuvadki tema luules elutarkus, lapse intuitiivne tunnetamine ja mõistmine ning südamlik muhedus.
Tõesti, Arderi luules võime märgata nii mõndagi humoorikat, ent see pole siiski ainult lapsi naerutama loodud. Pigem on selle taga luuletaja püüd pakkuda suuremat ja sügavamat sisu, mis pikemaks ajaks lugeja mõtetesse ja hinge pesa teeb. Ott Arder oskab näha igapäevaelu helgemat poolt, kuid tema huumoriga põimub alati ka killuke nukrust ja melanhooliat. Nii võikski hetkedel, kui tahta kinnitust, et maailm on alles, et sellel on keskpunkt ja vaatamata raskustele on nii mõndagi ilusat, vanusest olenemata kätte võtta just Arderi lasteluulekogu. Elu täis on muinasjuttu – Ott Arder aitab seda märgata.
*Jaanika Palmi eessõna raamatule „Elu täis on muinasjuttu“ (Tammerraamat 2021)
