Juhani Püttsepp

Juhani Püttsepp – jutuvestja, kes annab hääle kaitsetutele

Kui Juhani Püttsepp 1994. aastal oma esimese lasteraamatu „Kunstnik Johannese kummalised lood“ avaldas, ei osanud toonane kriitika sest suurt midagi arvata. Taoline kunstniku ja kirjaniku sümbioosis kulgev tekst oli eesti kontekstis ehk veidi ajast ees ja meenutab rohkem neid pildiraamatuid, mida nüüd poelettidelt leida võib. Tänasekski, mil bioloogiat õppinud ja selles vallas palgatööd tegeva Püttsepa kontole on kogunenud üle paarikümne lastele mõeldud raamatu, paistavad tema teosed avalikkuses esialgu mõningat hämmastust tekitavat. Siinkohal tuleb muidugi silmas pidada, et Püttsepp on vanakoolimees, kes ei vaeva end oma teoste turunduse ja müügi peale mõtlemisega, vaid ajab järjepidevalt ja justkui väljaspool lasteraamatuturgu oma rida. Vaatamata otsese ambitsioonikuse puudumisele on kirjanik aga märkamatult leidnud oma koha meie lasteraamatumaastikul. Lisaks lasteraamatuile leiab Püttsepa loomingulisest pagasist ka töö Tartu lasteteatris ja (loodus)ajakirjanikuna, aga ka täiskasvanutele mõeldud dokumentaalfilmid ja raamatud. Õigupoolest võiks nii mõnegi tema lasteraamatu puhul noorel lugejal käepärast olla mõni täiskasvanu, kes teosega äratatud küsimustele vastuseid aitaks leida.
Püttsepa lasteraamatuid lugedes on tunne, justkui kirjanik istuks sinu kõrval ja pajataks lugusid – niivõrd ehe, siin ja praegu toimuva muljega on tema jutustusviis. Võibolla tuleb selline jutuvestja kohaloleku tajumine sellest, et Püttsepp mõistab suurepäraselt oma teoste adressaati, on ju tal endalgi viis last. Samuti on paljudel tema raamatutel tugev elulooline taust. Näiteks „Anni rännuteel“ (2005), milles päriselt aset leidnud rännuseiklus saab kirjeldatud läbi nuku silmade, või „Liulood“ (2014), milles autor pajatab lastele nii enda kui talle edasi jutustatud kohtumistest loomadega.
Eriti koduselt tunnebki Püttsepp end loodusteemasid käsitledes. „Väikese hundi lugudes“ (2009) püüab ta rehabiliteerida kultuurilist taaka kandvaid hunte – peetakse ju neid enamasti kurjadeks ja kasuahneteks loomadeks. Kõrvutades leidlikult looma ja last annab kirjanik ülevaade huntide eluviisist ja kommetest ning näitab, et hunt on lihtsalt loom, kes oma eluga talle antud tingimustes hakkama püüab saada. Jutukogu „Mustad linnud“ (2016) aitab aga hakid ja musträstad, hall- ja künnivaresed ning rongad lugejale mõistetavamaks ja armsamaks teha.
Paljud Püttsepa inimloomadest lasteraamatutegelased on valitud samuti nende hulgast, kes vajaksid kaitsmist ja hoidmist, olgu selleks siis haiguse all kannataja nagu „Veskitont Niglases“ (2001), muidu väeti olekuga nagu memm raamatus „Vanaema, kes muutus kutsikakas“ (2016) või vägivalla ohver, nagu raamatus „Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest“ (2015). Viimati mainitu on Eestis esimene koduvägivallast pajatav pildiraamat, mis peab lugejana silmas mudilasi ja algklassilapsi. Väikese tüdruku silme läbi jutustatud lugu rõhutab, et vanemate tülides ei ole lastel süüd ning kõigil on õigus rahulikule ja kasvamist võimaldavale keskkonnale, ole siis laps või tammepuu. Ohvriks sattumist vältida ja ohukohti ära tunda aitab psühhiaatrite käest kuuldud tõestisündinud lugudel põhinev „Mina olen enda oma“ (2017), mis tõstatab rea küsimusi, mis iga lapse elus esile võivad tulla. Mida teha, kui keegi sind su tahte vastaselt kallistab? Kuidas käituda, kui tänaval jalutav mees kutsub sind kutsikaid vaatama?
Käsikirjakonkursi „Minu esimene raamat” võidutöö „Gibraltari laevakoerte ühing“ (2015) asetab tegevustiku väikese puust linna agulitänavatele, kuhu eluheidikud omale kodu on rajanud. Loo keskmes on vanaemaga kasvav Anton, kelle kodu punaka karvaga krants Saku endale elupaigaks valib. Püttsepa loost tuleb ilmekalt esile, et inimese elukoha, tema majanduslike võimaluste või eelnevate tegude põhjal ei tasu teha järeldusi tema hetke oleku ja tegude kohta.
Püttsepa seni viimane teos, kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhinna saanud „On kuu kui kuldne laev“ (2020) põhineb samuti reaalelulisel materjalil. Kogunud Nõukogude võimu eest Eestist põgenenute mälestusi, annab ta hääle neile lastele, kes olid sunnitud oma lapsepõlvekodu maha jätma. Senine ajalootõlgendus on keskendunud pigem küüditamisele ning vaadelnud surutist kodumaal, Püttsepp aga toob esile, et kuigi põgenikud sattusid heaoluriiki ja majanduslikku kitsikust polnud, ei asendanud see kuidagi maha jäänud kodu. Rõhutamist leiab ka tõsiasi, et lapsepõlves, sattugu see pealegi segastele aegadele, on ikkagi helgeid hetki, mida on südantsoojendav meenutada. Veel parem aga on, kui sulle on saanud osaks sündida rahuaega.
Püttsepa näol on eesti lastekirjanduses olemas empaatiline kirjanik, kes oskab märgata neid, kes hätta sattunud, ise enda eest seista ega kosta ei saa. Tõmmates neile lastekirjanduses tähelepanu, aitab Püttsepp nii luua hoolivamat ja ühtsemat ühiskonda, kus jätkub ruumi, väärikust ja sõnaõigust kõigile.

Jaanika Palm

Avaldatud inglisekeelsena ajakirjas Estonian Literary Magazine, 1/2022, elm.estinst.ee