„Arvan, et teen vajalikku tööd. Olen veendunud, et lasteraamatud peavad olema pildirikkad. Sest laps vajab pilte. Palju pilte. Tekst kõrvale toeks. Annaks vaid head jumalad, et satuks kokku hea tekst ja head pildid.”
Nii ütles kunstnik 2005. a Postimehele antud intervjuus. Ta oli selleks ajaks illustreerinud umbes 250 raamatut nii täiskasvanutele kui lastele, sealhulgas õpikuid ja teatmeteoseid, teinud arvukalt pilte ajakirjadele, joonistanud koomikseid ning karikatuure, maalinud, kujundanud eksliibriseid, plakateid, postkaarte, teatriafišše, loonud lavakujundusi ning pälvinud illustraatori ning karikaturistina tunnustust ja mitmeid auhindu.
Edgar Valter sündis 21. septembril 1929. aastal Tallinnas. Ta oli kaheksalapselise pere neljas laps ja esimene, kes nägi ilmavalgust Eestis. Tulevase kunstniku isa Adolf Valter teenis tsaariarmees, kohtus Venemaal noorukese lätlanna Emma Kruminšiga, nad abiellusid ja elasid esialgu Ufaas. Kui Eesti iseseisvus, tuldi Venemaalt tagasi kodumaale.
Kunstniku kutse ja joonistamise peale Valter ei mõelnud. Ta lihtsalt joonistas. Koolis oli paberit piisavalt käepärast ja seal liikus koomiksite väljalõikeid. Tulevane kunstnik joonistas neid maha ja ta ise nimetas seda oma esimeseks kunstikooliks. Neljandas klassis käies toimus tema „pressidebüüt”. Joonistusõpetaja kirjutas Päevalehele artikli laste kunstiõpetusest ja valis seda illustreerima Edgar Valteri pildi „Ema pesu pesemas”. Järgmine tema töö ilmus ajakirjanduses siis, kui ta oli 14-aastane ja käis seitsmendas klassis. Ühele joonistusvõistlusele saadetud miniplakat „Edasi läände!” trükiti ära ajalehes Sirp ja Vasar. Esimese, päris iseseisva sammu ajakirjandusse tegi Valter 15-aastaselt karikatuuriga „Rindejoone õgvendajad”, mis avaldati Õhtulehes. Edaspidi söandas Valter oma naljapilte pakkuda ka Noorte Häälele ja Sädemele.
Edgar Valter lõpetas 1945. aastal Pelgulinna 17. mittetäieliku keskkooli ja haridus – 7 klassi – oli käes. Suure pere laps ei saanud mõelda haridustee jätkamise peale. Tuli minna tööle. Valter proovis mitmeid ameteid: katsetas lukksepaõpilasena tehases Volta ja sattus seal koguni autahvlile kui eesrindlik tööline. Soov meremeheks saada viis Valteri Riikliku Merelaevanduse ukse taha ja ta võetigi madruseks. Seejärel töötas Valter maalrina, siis keemiakombinaadis transporditöölisena, edasi trükitöölisena trükikojas Oktoober ja õpilasena Kunstitoodete Kombinaadi dekoorateljees. Seda peab kunstnik senistest parimaks töökohaks. Sel ajal astus Valter kunstiinstituuti, ehkki tal puudus vajalik keskkoolitunnistus. Ühekorraga õppis ta õhtukeskkoolis, instituudis ja käis samal ajal veel tööl. Paraku lõppesid kõrgkooliõpingud puuduva paberi tõttu paari kuu pärast ära ja Valter jätkas iseõppija teed. „Joonistasin igal vabal hetkel. Tänaval, parkides, siseruumides. See oli mu kool. Ja ma tahtsin olla hea õpilane,” ütles kunstnik ühes usutluses.
Esimene Valteri illustreeritud raamat ilmus 1948. aastal. See oli Ellu Elleri lasteraamat „Vanaema jutukera”. Järgmine tema piltidega raamat – Heino Väli „Kui vanaema tukastab” – avaldati 9 aastat hiljem (1957). Järgnevatel aastakümnetel andis kunstnik välimuse paljudele eesti lastekirjanduse tippteoste tegelastele: Aatomik (1959), Kadri (1959), Sipsik (1962), Nublu (1972), Naksitrallid (1972), Nukitsamees (1973), Kunksmoor (1973), Agu Sihvka (1973), Krõll (1979), Arabella (1982) jpt. Mitmeid raamatuid on ta mitmel korral illustreerinud, olgu siis põhjuseks loomingulised otsingud või kaotsi läinud originaalid.
Raamatuillustratsioonid ja karikatuurid ning pildid ajalehtedes-ajakirjades hakkasid varsti nii palju sisse tooma, et aastast 1950 sai kunstnikust vabakutseline. 1956. aastast on Valter Kunstnike Liidu ning 1958. aastast Ajakirjanike Liidu liige.
Aastal 1987 kolis põline linnamees Võrumaale Pöörismäe tallu. Seal sündisid tema autoriraamatud. Otsa tegi 1994. aastal lahti „Pokuraamat” ja kokku sai neid viisteist. Kunstniku Võrumaa aega jääb ka Leelo Tungla ja Ene Hiiepuuga koostöös sündinud aabits (1997). Mõte luua kodukanti Pokumaa teemakeskus teostus alles pärast kunstniku lahkumist.
Lasteraamatuid illustreerides mõtles kunstnik eelkõige lastele – olgu lapsel huvitav ning lõbus, aidaku pilt teda lugusid-luuletusi enese jaoks visualiseerida. Valter andis kõrvaltegelase näoilme või mõne detailiga lisarosina, mida kirjaniku tekstis ehk otsesõnu sees polnudki ja suunas lugeja-vaataja edasimõtlemise teeotsale. Kunstnik ei realiseerinud ennast ja oma otsinguid laste arvelt. Ta katsetas ja kasutas üha uusi tehnikaid, varieeris oma stiili kord impressionistide laadis töötades, kord katsetas nurklikkust ja kubismi elemente, tekitas ootamatuid vaatenurki. Kunstilised otsingud ja areng olid alati laste teenistuses.
Valteri piltidel on lusti ja liikumist. Näib nagu tormaksid mänguhoos kriimupõlvelised jõngermannid kohe-kohe leheküljelt välja. Samas näeme pilte, mis on täis lüürikat, õrnust ja vaoshoitud emotsioone. Näeme unustamatuid karaktereid, kümneid näoilmeid, mis väljendavad kõikvõimalikke tundetoone. Tegu võib olla nii lapse, vanainimese kui ka looma või sootuks elutu objektiga. Kuidas ta seda teeb? Pealtnäha on vaid jooneke silma servas, kriipsuke suunurgas. Jah, ja selle taga suur hulk tähelepanelikkust, hoolimist, armastust. Vaid üht asja ei osanud kunstnik Valter joonistada – see on kurjus: „Pean nähtavasti tunnistama oma võimetust kujutada tõelist kurjust, nii sõnas kui ka pildis. Ma ei tea, kas pidada seda plussiks või miinuseks.”
Krista Kumberg
