Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk – noorte nõudlike lugejate kirjanik

Romaanid, novellid ja näidendid, arvamuskolumnid ja raadiosaated – Andrus Kivirähk on loominguliselt nõnda tegus ja mitmekülgne, et tema üheselt määratlemine võib keerukaks osutuda. Lastekirjanduse vallaski pole piiritlemine lihtsam – ta on kirjutanud lastele nii näidendeid, lühijutte kui ka pikemat proosat ning on mitmete menukate joonisfilmide kaasstsenarist.
Laiahaardelisus toob aga kaasa selle, et lastekirjandusse ei tule Kivirähk end tõestama või välja elama. Ta kirjutab vaid siis, kui teisiti ei saa, seepärast on iga tema teos kui puhas kuld. Kiiresti pälvib see nii lastest kui täisealistest lugejate poolehoiu, tekitab sageli (tahes või tahtmata?) meediakära ja teenib enamasti ka mõne lastekirjandusauhinna. Esmatrükile järgnevad kiiresti juurde- ja kordustrükid ning tõlked.
Kivirähk tuli lastekirjandusse 1995. aastal avaldades omas ajas lausa revolutsioonilise jutustuse „Kaelkirjak“. Peategelaseks on siin väike Kai, kes kehastab uue põlvkonna uusi väärtusi. Tema ema-isa on hea isu ja praktilise meelega, Kai seevastu aga on närb sööja, kuid seda elavama fantaasiaga. Kuna vanematele jääb väikese tüdruku kujutlusküllane ja rikas tundeelu mõistetamatuks, tunneb tüdruk end üksikuna. Kõhuuss Tõnis, kelle vanemad arvavad tüdrukul olevat, mõistab Kaid ning aitab tal üksildases maailmas fookust leida.
Mõne aasta pärast avaldatud jutustus „Sirli, Siim ja saladused“ (1999) uurib samuti üksindust, kuid teeb seda veidi teisiti. Teoses rõhutatakse, et piir praktilisuse ja ergumat tundeelu omavate inimeste vahel ei jookse mitte vanust pidi. Oma saladuste maailm on lastel (Siim on võlur ja Sirli seltsib pilvebaleriinidega) ja ka vanematel (ema on kuninganna lossis ja isa võitmatu spordivõistlustel), samuti enamikul teistest tegelastest. Ainult kirjanikuhärra Lammas on oma unistused unustanud. Tema värvitu elu saab oma värvid tagasi alles siis, kui lapsepõlves alguse saanud unistused meenuvad.
Omamoodi pretsedendi eesti lastekirjanduses lõi „Lotte reis Lõunamaale“ (2002). Kui varasematel aastatel sattusid kirjandustegelased ikka raamatust filmilinale, siis Lottega juhtus vastupidi. Nagu samanimelises animafilmis (2000) aitab ka raamatus koeratüdruk Lotte leiutajast isa ja onu Oskariga parvest maha jäänud linnupoeg Pipol Lõunamaale vanaema juurde jõuda. Koeratüdruk Lotte on nagu inimlapski – uudishimulik ja teadmishimuline, pisut kartlik ja samas ka seiklusi ihkav. Nii tema kui ka kõik teised tegelased on väikeste puudustega, kuid olemuslikult head - raamatu jooksul ei tehta kellelegi haiget, ei kiusata kedagi. Ehk on just see põhjuseks, miks tänaseks on Lotte lisaks kirjandusteostele - 2006 ilmus ka „Leiutajateküla Lotte“ - mitmete lastelavastuse ja aabitsakangelane?
Kõmu tekitas ka jutustuse „Limpa ja mereröövlid“ (2004) ilmumine, kuna see valmis tuntud limonaadi- ja õlletootja A. Le Coq’i tellimisel ning selle nimitegelase Limpa näol on tegemist tehase maskotiga.. Teravalt tõstatus meedias küsimus lastekirjanduse, reklaami ja raha vahekorrast. Kivirähki süüdistati enese maha müümises ja loomingulisest vabadusest loobumises. Autor pareeris kriitikat, väites, et peategelase nimi ei muuda mingil kombel tema loomingu kvaliteeti. Ja ilmselt on see tõsi. Teose eriliseks vürtsiks on tegelaskujud - pole just kuigi palju teoseid, kus voodiriideid kujutatakse metsikute piraatidena, kellel võrevoodist laev „Must Uni“. Kamba juht on aga padjasõdades karastunud ja seal kogemata „Aarete saarega“ pihta saanud padi.
Peakirja pärast sai palju kriitikat ka jutukogu „Kaka ja kevad“ (2009), mis koondab varem ajakirjanduses avaldatud lühipalu. Analoogsed „Karneval ja kartulisalat“ (2015) ning „Tont ja Facebook“ (2019) tõestasid ilmekalt, et Kivirähki loetavuse tagab siiski muu kui sõnavalik raamatu pealkirjas. Tema vaimukaid, kuid kahtlemata mõtlemapaneva alatooniga lühilugusid ühendab soe ja südamlik fantaasiamaailm, milles mitmeid värvikaid tegelasi. Kuid olgu need siis inimesed, loomad, esemeid, fantaasiategelased või toiduaineid - kirjanik suhtub kõigisse neist äärmiselt soojalt ja lugupidavalt.
Jutustuses „Oskar ja asjad” (2015) naaseb Kivirähk tuttava teema, üksinduse juurde. Raamatu peategelaseks on Oskar, kel lasteaed seljataga ja kool peagi algamas. Kuna ema läheb Ameerikasse, isa on aga sunnitud tööl käima, tuleb poisil minna maale vanaema juurde. Kaugel elava vanaemaga, keda perekond harva külastab, pole aga Oskaril sidet tekkinud. Koju unustatud mobiiltelefon on poisile sarnaselt paljude eakaaslastega justkui turvaese ja selle puudumine süvendab tema hüljatust veelgi. Õnneks suudab poiss trööstitust olukorrast väljapääsu leida. Ta meisterdab endale ise asjadega rääkimise telefoni, mis muudab poisi elu rikkamaks ning aitab ühtlasi leida tee vanaemani.
Kivirähki seni viimase lastejutustuse „Tilda ja tolmuingel“ (2018) sündmused keskenduvad Tildale, kes elab koos emaga. Tema isa on surnud siis, kui tüdruk oli veel päris väike. Nii ei mäleta Tilda teda üldse, ema aga keeldub tüdrukule isast rääkimast. Kui tuba mitu päeva koristamata jääb, jõuab Tilda juurde Tolmuingel. Tolm on teoses miski, milles sisalduvad minevik ja mälestused. Kui tolmu poleks, unustaksid inimesed oma päritolu, tunded ja muutuksid kellekski, kes hoolib vaid tulevikust. Maailm oleks siis puhas ja korras nagu arvutimäng või steriilne nagu haigla.
Tõesti, Kivirähki lasteraamatute seas ei ole sääraseid, mis oleks kirjutatud ainult kirjutamise enese pärast. On selgelt tunda, et tema kirjutamine on olnud mõtestatud ja eesmärgistatud, kajastades kaasaja olulisi probleeme, kuid vaadeldes neid igavikulistelt positsioonidelt. Nii valdabki peale iga tema raamatu lõpetamist hea kerge tunne – kõik klapib. Maailm oleks justkui helgem, taevas kõrgemal ja mured tühised. Seepärast võibki vahel juhtuda, et Kivirähki värske teos saab raamatupoest kiiresti otsa, nii et soovijatel tuleb kordustrükki oodata. On meil siis põhjust vinguda, et lapsed ei loe. Ehk oskavad nad lihtsalt nõudlikud olla?

Jaanika Palm

Avaldatud ingliskeelsena ajakirjas Estonian Literary Magazine, 1/2020, elm.estinst.ee