Ettekanne lastekirjanduse aastakoosolekul 5. märtsil 2014 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija ja kriitik, Lääne maakonna KRK lasteosakonna bibliograaf
Lasteraamatute tõlkeaastad on sarnased nagu kaamelid kõrbes. Inglise keelest ümber pandud raamatute virn kõrgub üksiku pilvelõhkujana madalate majade üle. Koolieelik ja algaja lugeja saab valida kümnete ja kümnete kirevakaaneliste teoste hulgast meelepärase muinas-, looma- või muidujutu. Tuntud muinaslugusid jutustatakse ümber ja antakse uues kuues välja hoomamatul hulgal.
Kinnistub mulje tõlkeraamatute sarjastumisest, sest suure osa mistahes vanuseastme uudiskirjandusest moodustavad järjed või sarjad. Noortele antakse välja peamiselt fantaasiaromaane, sageli on need romantikasoustiga magustatud. Sarjade nimed kõnelevad ise enda eest – näiteks „Öö Koda”, „Surmav arsenal”, „Langenud” jne. Ilmus üks (!) tõsieluline noortejutt – John Greeni „Süü on tähtedel”, mis pajatab surmahaigest neiust kurva, aga elurõõmu täis loo. Sarjadest-järgedest ilmusid mullu ka „Septimus Heap”, „LasseMaia detektiivibüroo”, Berti ja äpardi päevikud, Mamma Muu ning Pettson ja Finduse lood; alustasid tegutsemist pööningukass Atticus ja väike nõid Lilli. Loomulikult edeneb ja haruneb ka Monster High’ maailm.
Avaldati nn paarisraamatuid – näiteks roosa „Lood tüdrukutele” ja sinine „Lood poistele”. Ega ma muidu sooliste stereotüüpide teemal väga ei erutu, aga see raamatupaar pani mõtlema, mis sõnumi ma siit nüüd sain. Tüdrukute lugudes pannakse end uhkelt riidesse, minnakse tantsima, ratsutatakse ükssarviku seljas üle vikerkaar ja kõik on nii ilus, nii ilus! Poiste lugudes ravitakse loomi ja kustutatakse tulekahju ning neljast jutust kahe pealkirjas on sees sõna töö. Taanit esindanud tirelraamatus „Päev, mil Frederik oli Frida” kutsub autor Louise Windfeldt üles soostereotüüpide üle aru pidama. Tema seisukoht tundub olevat see, et täiskasvanud ise kultiveerivad stereotüüpide süvenemist.
Pealtnäha oli aasta 2013 sarnane eelmistele. Aga ainult pealtnäha. Oli Põhjamaade aasta, kaunite pildiraamatute aasta ning tõlkekirjandus pakkus lugemist vanuseastmetele 8+ ja 10+, mis omamaise kirjandusega hõredalt kaetud sai.
Ilmus 349 tõlkeraamatut, neist 143 ilukirjanduslikku teost. Suurusjärk on sama püsinud juba neljal järjestikusel aastal. Aimekirjanduse hulka arvatud raamatute arv on sellepärast nii muljetavaldav (178), et hõlmab ka tegelusraamatud ja titaraamatud, milles mudilane numbreid või värve tundma õpib. Ilukirjanduse hulgas oli 9 luuleraamatut. Julia Donaldsoni „Nõialuud” (nagu ka kordustrükina tulnud „Grühvel”) on pikk värsslugu – dramaatiline, natuke naljakas ja oma kordustes ning lõpplahenduses rahvajutulik. „Mõnus sajuilm” on seevastu luulekogu ja ühelt soome mitmekülgsemalt ja tunnustust võitnud kirjanikult Jukka Itkonenilt. Ta on oma tõlkija Leelo Tungla põlvkonnakaaslane. Itkonen rõõmustab huvitavate värsivormidega, kasutab näiteks limerikku. Ta vallatleb teemadega – meie ette astub siseminister Viktor Munaroog ja telefonimüüja, kelle kaup lõikab tukka ja kuivatab sukki. Leiab mõndagi ühiskonnaelulist. Lilleke pangaluugi taga ei õitse, rikkuri täi heitis hinge, tornmaja ja vabrik saavad oma jao. Aga loomaluuletusi on ikka ka ja üks õuduste maja ning nõiasupp. Eesti luuletajad on lugeja ära hellitanud heade ja leidlike värsikogumikega. Nende kõrval ei jäta soome auhinnatud lastepoeet nii erilist muljet, kui eeldaks. Ülejäänud luuleraamatuid iseloomustavad kõige paremini nende pealkirjad – „Vedur Tuut”, „Viis väikest piilut”, „Mari mängib nukuga” jne.
Mullune tõlkeaasta rõõmustab rohke ja sisuka valikuga Põhjamaade lastekirjanduse hulgast. Norra autoritest tõlgiti Maria Parri ja Jo Nesbø teoseid, rootsi tuntud autori Ulf Starki loomingust jõudis meieni kaks raamatut pluss neli lastekrimit Martin Widmarkilt, Soomest tuli nii pildiraamatuid (Mauri Kunnaselt, tandemilt Havukainen-Toivonen) kui juturaamatuid Essi Kumult ja Siri Koulult. Kolm sisukat soome pildiraamatut tõlgiti aga hoopis otse võru keelde.
Tõlkegeograafiat rikastavad gruusia muinasjuttude kogumik, türgi kunstniku Feridun Orali autoriraamat „Punane õun” (tõlgitud inglise keele vahendusel), iiri kunstniku töödeldud naeritõmbamise lugu Tolstoilt autoriraamatus „Hiigelsuur naeris”, austria klassiku Christine Nöstlingeri „Tulipunane Friederike”, leedu autori Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb?”, paar prantsuse ja mõni saksa keelest tõlgitud raamat.
Mida ootame tõlkekirjanduselt? Eks ikka seda, et see täiendaks ja inspireeriks. Et saaksime teistel maadel kirjutatud raamatutest lugeda teemadest, millest meie lastekirjanikud parasjagu ei kirjuta. Tõlked võiksid avada erilisi vaatenurki ja anda meie kirjanikele uusi ideid. Eelmise aasta tõlgete hulgas oli mitmeid häid raamatuid vanusele 8+ ja 10+, mida algupärandite seas kuigi palju pole. Jutustati sellest, mis on lapse seisukohalt tegelikult tähtis – sõprusest ja turvatunde vajadusest, ikka seikluste sekka ja naljaga pooleks.
Võtan vabaduse peatuda enda meelest märkimisväärsematel või huvipakkuvamatel teostel, sest kogu pilti lähemalt iseloomustada antud aeg ei võimalda. Saagu märksõnadeks töö, usaldus, sõprus, turvatunne, eneseleidmine. Alustan H. C. Anderseni preemia laureaadi David Almondi teosest „Poiss, kes ujus koos piraajadega”. Stan Potts on orb, keda kasvatavad tema onu ja tädi. Onu eesmärk on pere haljale oksale viia. Ta teeb selleks jabura ennastsalgavusega tööd, unustades asjad, mis tegelikult tähtsad – lähedus, lapse sünnipäev, üheskoos veedetud aeg. Kui ta poisi kuldkalad konserviks teeb, lahkub Stan ja ühineb rändtivoli seltskonnaga. See on maagiline realism vanusele 10+, raamat eneseleidmisest ja maailma paremast mõistmisest. Kas põgenedes sa tuled või lähed? Kas on suuremaid kutsumusi kui perekond? Kas hullem vaenlane on piraaja või hirm enese sees? Inglisepärane huumor kõditab naerunärvi. Autori sõnutsi kuulub piraajade keskel ujumine tõestisündinud asjade hulka.
Ka teise laureaadi – Christine Nöstlingeri raamat „Tulipunane Friederike” jutustab põgenemisest. Tüdrukul pole sõpru, koolis teda kiusatakse. Vanemateta laps kasutab küll oma võluvõimeid, aga see pole lahendus. Lahendusena pakub autor välja minekut sellisele maale, kus kõik inimesed on õnnelikud ja kus Friederiket ootavad ema ja isa. Tõtt öelda pole see mu lemmikvariant, kuidas lahendada kiusamisjuhtum lasteraamatus. Rikutud täiskasvanumõistus võib näha lõpplahenduses hoopis siirdumist teise ilma.
Anderseni preemia nominendiks esitatud Jean-Claude Mourlevat’ teos „Ookeani kutse” on Ch. Perrault’ tänapäeva tõstetud muinasjutt „Pöialpoiss”. Raamatu teeb omapäraseks see, et jutustaja pole mitte kõiketeadev autor. Jutujärje (ja vaatenurga) saavad enese kätte vennad ja nende vanemad, sotsiaaltöötaja, autojuht, poliitik, juhuslik reisikaaslane. Nende pajatuste kaudu avaneb lugu episoodi kaupa, kiht-kihi haaval ning haarab kaasa igas vanuses lugeja. „Pöialpoiss” ehk Yann on kümneaastasena kaheaastase kavu poiss, tark ja tegus. Ta põgeneb kodust. Kaasab vennad, sest üksi ei jõuaks ta kuigi kaugele. Kas avanes poisi ees elu perspektiivitus, kui ta jääks robustsevõitu vanemate juurde kehva kodusse, kus tema intelligentsus ja kasv on pinnuks silmis? Vendadega koos jõutakse Ookeani äärde. Edasi läheb Yann üksinda. Südamesseminev on seitsme venna ühtehoidmine, nende korralikkus, mida ei oskaks paljulapselisest, kehvast kodust pärit poistelt oodata. (Jälle stereotüüp, eks ole?)
Ka teise prantsuse autori Jean-Luc Moreau raamat „Printsess Mimi ja draakon” on seotud muinasjuttudega, mida tundmata ei saa raamatust õiget mekki. See on kaasaegne lugu monarhia säilitamisest, saladuse varjamisest, traditsioonide hoidmisest ja/või eiramisest ning maskoti materialiseerumisest. Printsess ei hinda ei oma seisust ega jõukust. Ta soovib omaealiste seltskonda ja vabadust, mis talle keelatud. Lugu on humoorikas ja lõpus saab igaüks selle, mida ta soovis. Stereotüüpne printsessi enesele nõudva lohe ja päästja-printsi motiiv on muinasloos omal kombel olemas.
Kirjanikuteed alles alustanud, aga juba tunnustatud norra autori Maria Parri mõlema raamatu – „Vahvlist südamed” ja „Vilgukivioru Tonje” – peategelased on ülimalt eneseteadlikud ja -kindlad tüdrukud, kelle vabadust piirata poleks kuigi tark ega tagajärjekas tegu. Harva kohtab raamatuid, milles autor ei pelga kirjeldada tunnete suurust. Kui on sõprus, siis sügav, kui pettumine, siis jäägitu. Kui on rõõm, siis mäekõrgune, kui kurbus, siis vastu maad suruv. Kui lein, siis selline, et ei tahaks hommikul ärgata. See kõik haarab ka lugejat. Samas puudub pateetika ja sentimentaalsus. Lood nagu heeringavõileib, mis teeb südame tahedaks. Lugemine nagu suusasõit Norra mägedes – magusaid judinaid tekitav. Nalja saab ka palju – sõnakasutusest situatsioonikirjeldusteni. Kusjuures esimeste peatükkide lugemise järgi ei oskakski oodata, et loosse nii tõsised teemad ja sügavus sugenevad. Mõlemas raamatus tasub tähelepanu pöörata isadele. Nad on leebed ja hellad ja arusaajad mehed. Nad on olulised. Tahab ju hullu moodi iseseisev Lenagi enesele üht sellist. Saabki.
Jo Nesbø on samuti norra kirjanik. Pani imestuse pärast kulmu kergitama, kui selgus, et „Doktor Proktori puuksupulbri” kirjutas mitme meile tuntud kriminaalromaani autor. Ärgu nüüd täiskasvanu pealkirja lugedes jälle pahandagu. Puuksutamine on rohkem nagu kirss tordil, mis ahvatleb tabuteadlikku last „sellist” raamatut lugemiseks võtma. Antakse teada, et igal ajal ja igas paigas kiusatakse väikest kasvu punapäiseid poisikesi, eriti siis, kui nad on teistest nutikamad. Et lemmiklooma hooletussejätmine võib olla vägagi ohtlik tegu. Tõsi ta on, et Norra iseseisvuspäeva saluudi korraldamine ilma püssirohuta oli pisut taluvuspiire ületav, aga – tegelikult ikka naljakas ka. Punapäise Bulle, tema sõbra Lise ja mõnevõrra hullu professori lood jätkuvad raamatus „Doktor Proktor ja ajavann”. Selles domineerib ustavuse ja sõpruse teema. Reaalsusest on autoril üpris avar arusaam.
Kaheteistaastased kaksikud jätavad Chris Colferi teoses „Muinasjutumaa. Sooviloits” reaalsuse selja taha, sest kukuvad läbi raamatu maale, kus tuntud muinasjutud omasoodu kestavad. Grimmide kirja pandud lood pole midagi enamat kui sealt pärit kuulujutud. Tõtt öelda igasugused spekulatsioonid ainetel, kuidas Lumivalgekesel elu edaspidi veeres, muudavad ettevaatlikuks. Selles raamatus teeb autor teemaga mängides tahedat nalja ning annab mõtlemisainet. Raamatusõbra südame sulatab soe suhtumine muinasjuttudesse, raamatutesse ja lugemisse, mis mõjub kohati lausa deklaratiivselt.
„Miss Peregrine’i kodu ebaharilikele lastele” on Ransom Riggsi isevärki fantaasiaraamat, ka kujunduse poolest. Jackobi arust vanaisa väljamõeldised osutuvad ühtäkki reaalsuseks. Eriliste võimetega lapsed on ajasilmuses kinni ning kaitstud. Kuni saabub ebaharilike ammune vaenlane ja kõik muutub. Sündmustiku alguste algus on seotud Teise maailmasõja ning Poola pagulastega. Raamatut illustreerivad ebaharilikke lapsi jäädvustavad vanad fotod – on kaugele näha, et võltsingud.
Aasta oli rikas mahult nappide, aga sisukate raamatute poolest. Sellised on rootsi kirjaniku Ulf Starki „Täitsapoiss” ja „Võidumees”. Mõlema jutustaja on kuueaastane Ulf, keda vanem vend kunagi kaasa ei võta ja kes peab üksi enesele tegevusi leidma. „Täitsapoiss” jutustab vanaisa (eba)õnnestunud töökasvatusest. Ulf peab terve päeva tegema seda, mida vanaisa käsib. Näib, et poiss isegi naudib säärast „orjaks” olemist. Saabub teine vanaisa, kellel on vaja orja selleks, et teda hellitada-hüpitada ja… vabaks lasta. See vanaisa oskab ka kõige harilikumad tegevused seikluseks muuta. „Võidumehes” tõdeb väikemees, et ta on sunnitud kogu aeg midagi lubama – et ei lähe kaotsi, et ei lähe hoovist välja, et ei räägi võõrastega, et ei võta võõrastelt toitu jne. Ometi õnnestub poisil jälle ära eksida. Starki lood on elulised ja rõõmsad. Ka Janoschi „Kiri tiigrile” tagab algajale edu- ja lugemiselamuse. Kuna raamat kirjutati umbes 30 aastat tagasi, siis seletused telefoni ja postiteenuse toimimise kohta on tänasele lapsele pigem retk ajalukku. Sellisena ju ka vajalik. Aga sõprus on muidugi peamine raamatu teema.
Mitmed tõlked olid selge suunitlusega mingile teemale. Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb?” võib liigitada belletriseeritud aimekirjanduse kilda. Tegemist on loomade kirjadega nende elust ja toimetustest, mis järjepanu kirjaniku postkasti potsatavad. Loomlaste keskne on ka Dorothea Flechsigi „Petronella Õnneseen”, milles lugeja loodushuvilise pisiplikaga käsikäes teadmisi korjab. Ulf Nilssoni „Vanaema raha” jutustab südamliku ja humoorika loo vanaema äkilisest seniilsushoost, andes lapsele märku, mis imelikud asjad võivad lähedastega ootamatult toimuma hakata. Paraku ei lähe tegelikkuses vanainimese meelehäire hood nii hõlpsasti mööda. Essi Kummu „Jutukas Elias” läheneb delikaatselt vanemate lahutusele ja sellele, mida laps sellest johtuvalt läbi elab. Lahkumineku põhjendamine allergiaga teise inimese suhtes on nutikas võte. Muuseas, Eliase sõber elab Pärnus.
Varasemast ohtramalt ilmus krimijuttusid. Martin Widmarki neli raamatut LasseMaia detektiivibüroo töömailt on lihtsakesed, ent sellistena põnevust ja eduelamust pakkudes täidavad nad laste lugemisharjumuse kujundamisel olulist rolli. Ma noriksin hea meelega selle kallal, kui ebarealistlik on laste töötamine detektiividena, pealegi kooli kõrvalt. ja et autor ei süvene karakteritesse ega ava laste kodust tausta. Ühesõnaga, ei anna lugeja ette mitte midagi muud kui juhtumi ja selle lahenduse. Mis pole ka iga kord just kõige elegantsem. Aga üks neljanda klassi poiss ütles mulle Widmarki raamatu kohta, et tänu sellele tekkis tal huvi lugemise vastu. Nüüd loeb ta juba pakse raamatuid. Taolisi hüppelaudu on vaja.
Jennifer. Gray valis esialgu kurjategijaks ja pärast ümberkasvamist uurijaks pööningukass Atticuse, kelle kolm juhtumit on nüüdseks ilmunud. Loomast detektiiv pole iseenesest midagi uut. Detektiivitööd on teinud siga nimega Freddy, koerad Nuhvik ja Osvald. Lood on kogu oma ebarealistlikkusele vaatamata sümpaatsed, pealegi humoorikad. Kassisõbrale kindlasti lisaväärtusega. Mida ei saa aga öelda sarja „Sõdalased” kohta, mida kirjutab Erin Hunter. Tegemist on fantaasialugudega võitlevatest kassiklannidest. Tegelasi on palju, sündmuspaik realistlik, aga kõik muu mitte. Samas mitte piisavalt fantaasialennukas, et jõuda uuele tasapinnale ja olla ikkagi köitev.
Vaid sihtgrupile huvipakkuv on Knisteri väikese nõia Lilli raamatusari. Koolitüdruku riiulile on ei-tea-kust sugenenud nõiaraamat, mille loitse laps katse-eksituse meetodil õpib ja proovib. Juhtub palju toredat: mänguloomad elustuvad, juuksed muudavad värvi. Nalja hakkab saama siis, kui tüdruk kooli saabuva inspektori peal nõiasõnu katsetab. Eesmärk on hea: olla abiks kontrollialusele klassijuhatajale. Raamat pakub lõpus paar mustkunstitrikki, nimetades neid nõiduseks.
Timo Parvela „Ella ja sõbrad” sisaldab kordustrükke ja näpuotsaga ka uut. Väga naljakas ja eluline koolijuttude raamat. Kohustuslik kirjandus neile, kes tahavad õpetajaks õppida. Võib-olla nad pärast ei taha! Lõbus on õpilasel ja õpetajal. Viimasel vist isegi rohkem! Ootame jätku.
Ka väikelastele suunatud pildiraamatuid tuli Soomest mitu tükki: tandemilt Havukainen-Toivonen „Teedu ja Peedu imelik uneraamat”, Mauri Kunnaselt talle omaste loomtegelastega adapteering „Aarete saarest” ja „Salapärasuste käsiraamat” müstilistest koletistest. Viimane arvatud küll aimeraamatuks.
Mullune tõlkekirjanduse valik oli rahuldustpakkuv. Aitäh kirjastajatele ja tõlkijatele!
Ettekanne on lühendatult ilmunud nädalalehes Sirp 7. märtsil 2014, lk 22-23.