Tänavu 10. jaanuaril oleks 75. sünnipäeva tähistanud armastatud lastekirjanik, illustraator, luuletaja ja laulutekstide autor Henno Käo, kelle mitmekülgne looming on märkimisväärselt mõjutanud nii eesti lastekirjanduse arengut kui ka tuhandete inimeste lapsepõlve.
Saaremaal sündinud ja kasvanud Käo oli õppinud kunsti ning tema tee lastekirjanduse juurde algaski läbi illustratsioonide (Leelo Tungla „Väike ranits” 1982, Voldemar Milleri „Merehundi jutud” 1984 jt). Vaid mõni aasta hiljem (1985) avaldas ta oma debüütteose „Suure Kivi lood”. Jutukogu sündis autori sõnul igatsusest lapsepõlvest tuttava Saaremaa järele. Sestpeale leidis Käo lisaks laulutekstide kirjutamisele veel ühe valdkonna, mis teda elu lõpuni vaimustas ja milles ta end tõeliselt hästi tundis. Eesti lastekirjandus aga sai ühe andeka ja ainulaadse looja võrra rikkamaks.
Esikteose ilmumisest saadik avaldas Henno Käo peaaegu igal aastal mõne lasteraamatu ning illustreeris kõik need ise, olles sellega üks mõjukamaid autoriraamatu (teos, mille pildid ja teksti on loonud üks isik) viljelejaid Eestis. See oli küll töömahukam kui ainult kirjutamine, kuid võimaldas teose fantaasiamaailma paremini edasi anda ning nõnda köitva, usutava tervikuni jõuda.
Mahukaima ja mõjukaima osa Käo lasteraamatutest moodustab fantaasiakirjandus. Autori kujutelmad on saanud sageli tõuke reaalsusest, teemaarendus on vaba, piirideta ja üllatuslik. Käo põnevalt vohava fantaasiaga saame tuttavaks juba kirjanikutee alguses („Oliüks”) ning see kannab hilisemaski loomingus („Väike rüütel Rikardo”). Käo vabakujutluslikud tekstid on küll kergelt loetavad ja humoristlikud, kuid neil on alati ka sügavamad kihid. Oma tagasihoidlikul moel, elutarga inimese kombel alternatiivegi tajudes julgeb kirjanik noorele lugejale jagada ühtteist ka kõrva taha panekuks.
Oma osa Käo loomingus on sõnamängulistel ja vaimukatel lühijuttudel. Kogumikes „Printsuss”, „Napakad lood: Postpõdernistlik raamat”, „Ahjukoll ja teisi lugusid” jm luuakse näiteks vaid ühe tähevahetusega põnevaid maailmu, huvitavaid seoseid ja tekitatakse vahvaid assotsiatsioone. Andeka inimese asi!
Märkimist väärivad ka Henno Käo mälestusjutud. „Kui veel telekat ei olnud” vaatleb soojalt ja südamlikult kirjaniku lapsepõlve 1950. aastate Saaremaal. Käo loob sümpaatse ja ta tõetruu pildi elust, ilma liigselt nostalgitsemata, aga ka ülemäära kurtmata. Ja kuigi mälestused on kirjaniku omad, ei unusta ta kunagi oma lugude peamist adressaati – väikest last, kelle elukogemus on napim ning tähelepanu objektid ja püsivus täiskasvanute omast tuntavalt erinevad.
Lasteluulekogusid on Käo arvel kaks: „Hinge korter” ning „Tähed ja taburet”. Neis avaldub kirjaniku leebem ja lüürilisem pool. Mitmed valikkogud ja viisistamised kinnitavad tema värsside jätkuvat elujõulisust.
Käo looming pole mitte ainult mahukas, vaid ka väga hinnatud. Tema raamatud on pälvinud nii laste kui ka täiskasvanute tunnustuse. Ta on kirjaniku kategoorias kahel korral võitnud Nukitsa konkursi ja olnud nominentide seas, lisaks on ta pälvinud Aasta Rosina ja Karl Eduard Söödi luuleauhinna. Samuti kingiti just tema raamat „Kusagil mujal” 2000. aastal Eesti Raamatu Aasta puhul kõigile 1. klassi astunud lastele. Raamatukogude laenutuste edetabelid ning koolide soovituslikud nimekirjad kinnitavad Henno Käo loomingu jätkuvat menukust. On ju ikka nii, et see, mis südamest tulnud, ka südameisse läheb.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
10.01.2017
