Eesti lastekirjanduse ajalugu

Ärkamisaeg 19. sajandi II poolel tõi värskeid tuuli. Rahva haridustaseme ja lugemishuvi kasv vajas vaimutoitu, mida võis pakkuda vaid emakeelne lugemisvara. Elavnemist oli märgata ka lastekirjanduse vallas. Peale eesti lugejale kohandatud tõlgete ilmusid mitmed algupärased jutu- ja luuleraamatud.

Eesti lastekirjanduse sünniloos on tänuväärne saksa soost pastorite, vendade Carl ja Martin Körberi panus. C. Körberi „Karjalaste luggemisse ramat“ (1849) on esimene täielikult lastele adresseeritud lugemik, mis sisaldab 21 otsesõnu õpetlikku juttu. Sellele järgnes õige pea kunstipärasem „Pähkle ramat“ (1851). Õpperaamatutena on tuntud sama kirjamehe „Koli-ramat“ 1–3 (1854) ja „Uus ABD-Ramat“ (1872). Lastele sobilik on ka osa Carli venna Martin Körberi rohkest, enamasti vaimulikust luuleloomingust. Nii näiteks on tema kogumikus „Sarema kuldnok“ (1879) alaosa pealkirjaga „Laste laulud“. M. Körberi tuntuim luuletus „Mo armas issakohhakene“ („Vaikne kena kohakene“) on armastatud tänaseni.

Esimene lastepärane värsiraamat „Eesti Laste Rõõm“ (1865) sündis Johann Voldemar Jannseni sulest. Raamat sisaldab 15 eepilist luuletust, mille esmane eesmärk on õpetlikkus. Teos on oma aja mõistes rikkalikult illustreeritud, teksti toetavad kvaliteetsed pildid.

Üha enam ilmus sisukaid koolilugemikke: C. R. Jakobsoni „Kooli Lugemise raamat“ I (1867), Carl Eduard Malmi „Laulud ja Loud“ (1874, 1884). Lugemike kaudu hakkas rahva hulgas jõudsalt levima väärtkirjandus, nt J. W. Goethe, F. Schilleri, I. Krõlovi looming.

Sajandi lõpukümnendeil hakkas kirjandus eesti rahva elus üha olulisemat rolli mängima. Tõlked võimaldasid lugejatel tutvuda juba suurema valikuga maailmakirjandusest, osaliselt sobisid need ka lastele (nt F. Cooperi, A. Dumas’, J. R. Kiplingi looming). Kuna algupärast kirjavara oli vähe, mängisid tõlked suurt rolli.

Tasapisi kasvas ka algupärane raamatutoodang, laste lugemisvara laienes. Ikka ilmus rohkelt vaimulikku lastekirjandust. Selle eesmärgiks oli peamiselt laste usuline harimine. Enamik ilmalikust lastekirjandusestki ilmub kogumikena, kust võib leida väga erineval tasemel algupäraseid ja tõlketekste (nt Paul Undritza „Laste kirja-kogu” II (1879), Jakob Martin Sommeri „Kuldsed Jõulu pähklid” (1889), „Laste Jõulujutud”, „Pühade kingitus lastele” (mõlemad 1890).

Esile kerkis Matthias Johann Eisen, kelle kogumiku „Laste varandus” (1881) kõrval on oluline roll ka tema rahvajutukogudel „Esivanemate varandus” (1882), „Endise põlve pärandus” (1883), „Vanapaganajutud” (1893), „Kratiraamat” (1895) jt.

19. sajandi lõpu viljakaim jutukirjanik oli Jakob Pärn, kuid tema looming pole kunstiliselt just kõrgel tasemel. Tema tuntumaid teoseid „Lühikesed juttud armsa lastele” (1873) ja „24 Juttu lastele” (1883), nagu ka kogu tema loomingut iseloomustab must-valge kujutusviis ja moraali otsesõnaline väljendamine.

Juhan Kunderi pärand lastele pole küll nii mahukas, kuid seda kaalukam. Tänapäevalgi muinasjututöötlejana („Eesti muinasjutud”, 1884) tuntud kirjamees oli ka esimene „Kalevipoja” ümberjutustaja lastele (1885). Tema kirjutatud lastejutud kogumikes „Laste raamat” (1884), „Lu’ud lastele” (1885–1888) kannavad märksa lapsesõbralikumat filosoofiat kui varasem lastekirjandus.

Friedrich Kuhlbarsi nimega on seotud oluline osa eesti laste tolleaegsest ilmalikust lauluvarast. Tema „Laulik kodus ja koolis” (1868) sisaldas tuntud viisidele loodud luuletusi, millest mõnd („Teele, teele, kurekesed” jt) lauldakse tänapäevalgi. Sama kuulus on Ado Grenzsteini (Piirikivi) „Viisk, põis ja õlekõrs” (1888).

19. sajandi viimasel veerandil andis meie rahvuslik lastekirjandus avalikkusele esmakordselt märku oma õigusest lapselähedusele, asudes lapse kõrvale nii haridusteel kui igapäevaelus.

Sõltumatult sajandivahetusest astus lastekirjandus oma rada vastavalt tegelikele võimalustele. Ühelt poolt oli lastele mõeldud kirjasõna tollase pedagoogika ja kristliku moraali mõju all, teisalt nähti lastekirjanduses tõhusat tuluallikat. Nii tekkis hulk väljaandeid, millest loodeti kahesugust kasu. Ajavahemikul 1900-1917 ilmus üle 300 lasteraamatu, lastekirjanduse ajalukku on sellest jäänud siiski vähe.

Oluline osa eesti lastekirjanduse kujunemisel on perioodikal. 1900. aastal sündis esimene eestikeelne lasteajakiri Lasteleht, mis järgneva 40 aasta kestel kujundas jõuliselt lastekirjanduse üldpilti, avaldades juba tunnustatud lastekirjanike värskete teoste kõrval ka toonaste noorautorite (F. Tuglas, M. Metsanurk jpt) esimesi katsetusi. Aastatel 1900-1917 ilmus Lastelehes ligi 300 luuletust ning 500 proosapala, algupärandite kõrval ka rohkesti tõlkeid. Ajakirja illustraatorite seas oli mitmeid nimekaid kunstnikke.

Eesti Kirjanduse Selts algatas raamatusarja „Nooresoo kirjavara”. Aastatel 1909-1916 anti välja 50 sisukat raamatut, tõlketeoste kõrval ka algupärast klassikat. Laste lugemisvara täienes ka sarjaväliselt.

Tagasivaates on sajandialguse juturaamatutest esikohal Oskar Lutsu „Kevade” I-II (1912-1913), mis algselt polnud lastele mõeldud. Edu saavutas ka Jaan Lattiku jutukogu „Meie noored” (1907). Tänapäeval tuntud autoritest kirjutasid lastele veel Ernst Peterson-Särgava („Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest”, 1911), Peäro August Pitka ehk Ansomardi („Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud”, 1901) jmt.

Lasteluule alal tegutsesid Jaan Bergmann, Reinhold Kamsen, Karl Eduard Sööt ja Ernst Enno, kelle loomingust enamik ilmus ajakirjanduses. Silmapaistvad olid Karl August Hindrey lõbusad ja õpetlikud piltvärsslood („Piripilli-Liisu” , „Pambu-Peedu”, „Seene-Mikk” (kõik 1906) jt).

August Kitzberg hoolitses lastejuttude avaldamise kõrval ka koolilastele kohase näitemängurepertuaari eest.

Iseseisev Eesti Vabariik andis võimaluse rahvuslikuks ja kultuuriliseks eneseteostuseks, mida senini oli ahistanud tsaaririigi venestuspoliitika. 1920-1930-ndate aastate jooksul tegi laste-ja noorsookirjandus nii mahu kui sisu poolest läbi märgatava arengu. Sajandi kahe esimese kümnendiga võrreldes kasvas lasteraamatute arv peaaegu neljakordseks. Eesti lapsele muutus emakeeles kättesaadavaks maailma lastekirjanduse paremik.

Lasteproosas oli esikohal jutt ja jutustus, järgnes näitekirjandus. Lasteluulet ilmus raamatuna vähe, selle paremik avaldati perioodikas. Liidriteks lasteluule vallas olid Ernst Enno ja J. Oro.

Proosale oli iseloomulik mitmekesine temaatika, žanrilised otsingud ja kunstinõudlik suhtumine. Lähtuvalt autorite kirjandus-pedagoogilistest vaadetest võis täheldada kahte põhihoiakut. Üks neist püüdis luua ideaalmaailma, kus alati ja igal juhul pääseb võidule headus. Teise hoiaku järgi pidi lastekirjandus lähtuma tegelikust elust ning hoiduma selle ilustamisest. Lastekirjandus diferentseerus ka lugeja ealise ja soolise kuuluvuse alusel. Tekkis väikelaste- ja noortekirjandus, poiste- ja tüdrukuteraamat.

1920-1930-ndate aastate lastekirjandus käsitleb põhiliselt kolme ala – loodus, ajalugu ja laste elu, kusjuures ilmses soosingus on looduse, eriti loomariigi kujutamine nii realistlikus, muinasjutulises kui ka aimelises laadis.

Lastekirjanikena kogusid tuntust Juhan Jaik („Tondijutud” 1936; Pombi-sari 1932-1934), Karl August Hindrey, Richard Roht („Laanekohus” 1928; „Väleküüs ja Tuhknai“ 1935), Irma Truupõld („Rohelise Päikese Maa” 1936), Marta Sillaots Trips-Traps-Trulli- lood 1935-1938), Karl Ristikivi ( „Lendav maailm” 1935, Leida Tigane, E. Ramla (Elar Kuus) jmt. Silmapaistvalt viljakas oli poistekirjanduse üks alusepanijatest Jüri Parijõgi, kelle lastejutud paistavad silma lapse igapäevaelu südamliku kujutamise ja lapse sisekõne oskusliku edasiandmise poolest („Tsemendivabrik” 1926, „Teraspoiss” 1937).

30-ndatel kujunes peamiseks lastekirjanduse väljaandjaks kirjastus Loodus, kes algatas ülimenukad lasteraamatusarjad „Looduse kuldraamat”, „Kuldne kodu” ja „Rõõmus raamat”. Alates 1935. aastast hakkas kirjastus korraldama lastekirjandusvõistlusi, kus põhinõudeks seati kodumaise aine positiivne käsitlus.

Elavnes lasteperioodika väljaandmine (ajakirjad Laste Rõõm, Lasteleht, Vikerkaar, Laste Maailm, Laste Sõber, Väikeste Sõber, Õpilasleht jpt.).

Kui 20-ndatel aastatel lastekirjandus alles omandas kindla koha rahvuskultuuris, siis 30-ndatel lisandus sellele juba laiaulatuslik ainevalik, teoreetiline ja kunstikriitiline suhtumine. Lastekirjanduse kohta ilmus arvukalt kirjutisi ja arvustusi (Jaan Roos, Jüri Parijõgi, Marta Sillaots jmt.), algas lastekirjanduse ajaloo uurimine. 1933. aastal avati Tallinna Keskraamatukogu juures Noorteraamatukogu (tänase Eesti Lastekirjanduse Keskuse eelkäija), mis oli esimene omataoline Eestis.

Heitlik ajalugu ei soosinud lastekirjanduse arengut.

1940. aasta suvel toimus kommunistlik riigipööre ja Eesti lülitati Nõukogude Liidu koosseisu. Algas äge sovetiseerimine ja politiseerimine. Lastekirjandus allutati riiklikule kontrollile. Endised lasteajakirjad suleti ning nõukogude võimu taotlusi kajastama sündisid kaks uut ajakirja – „Pioneer” ning „Mäng ja Töö”. Vastloodud riiklikud kirjastused jõudsid välja anda mõned lasteraamatud, sh Enn Kippeli „Meelise” (1941), mis oli varem ilmunud järjejutuna „Lembitu poeg” ajakirjas Lasteleht. Raamatuteksti täiendas eesti ja vene rahva suure ajaloolise sõpruse motiiv.

Lühikesele nõukogude perioodile järgnes Saksa okupatsioon. Võimuvahetuse keerises kaotasid kommunistide käe läbi elu eesti lastekirjanduse elavad klassikud Jüri Parijõgi ja J. Oro. Aastatel 1942–1944 ilmus lasteraamatuid vaid paarkümmend, autoriteks Juhan Jaik, Kersti Merilaas, Marta Sillaots jt.

Eriti rängalt mõjutas lastekirjanduse saatust nõukogude okupatsiooni jätkumine. Suur hulk loomeinimesi põgenes 1944. aasta sügisel välismaale. Järgnes teravalt ülevõimendatud punase propaganda ajastu.

Nõukogude okupatsiooni tingimustes sattus lastekirjandus tugeva surve alla. Kommunistlik Partei pidas noore põlvkonna ideoloogilist kasvatamist väga oluliseks. Laste- ja noorsookirjandus pidi pakkuma uusi eeskujusid ja ideaale ning kujutama võimalikult mustades toonides sotsialismi vaenlasi. Näiline poliitiline kuulekus saavutati peamiselt räigete tõlkeraamatutega (V. Gubarevi „Pavlik Morozov” jt). Kogu varasem lastekirjandus sai hävitava hinnangu.

Lastekirjandus oli ka kunstilises mõttes surutud äärmiselt kitsastesse raamidesse. Peaaegu ainsaks võimaluseks jäi realistlik elukäsitlus, põhiliseks mõõdupuuks seati elutõde – või õigemini see ettekujutus, mida kommunistlik ideoloogia elutõeks tunnistas. Eelistatud aineks oli loodus (Richard Roht, Juhan Kallak) ning lähem ja kaugem ajalugu (Aadu Hint, Tõnis Braks). Varasema ajajärgu kirjanikest jätkasid Leida ja Aino Tigane, Kersti Merilaas, Elar Kuus jmt.

Kohanemisvõimet ilmutasid mitmed uued autorid nagu Felix Kotta, Manivald Kesamaa ja Ralf Parve, kes üksiti oli ajakirja Pioneer ja ajalehe Säde toimetaja. Lasteajakirjandusel oli algupärase lastekirjanduse äratamisel suuri teeneid. Pioneeri (1940–1989) ja Tähekese (alates 1960) kaudu on tulnud kirjandusse enamik meie lastekirjanikest.

Peale Stalini surma algas nn sulaperiood, mil ka lastekirjandus vabanes järk-järgult jäiga poliitilise surve alt. 1950-ndate teisel poolel ja 1960-ndatel tuli lastekirjandusse hulk uusi autoreid: Ellen Niit, Eno Raud, Heljo Mänd, Silvia Rannamaa, Aino Pervik, Holger Pukk, Silvia Truu, Villem Gross, Jaan Rannap, Heino Väli, Dagmar Normet, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Iko Maran, Venda Sõelsepp, Helju Rammo, Adolf Rammo, Kalju Kangur, Harri Jõgisalu, Boris Kabur, Uno Leies, Olivia Saar, Ira Lember jt. 1970-ndatel lisandusid Leelo Tungal, Viivi Luik, Hando Runnel, Lehte Hainsalu, Tiia Toomet, Jaan Kaplinski, Asta Põldmäe, 1980-ndatel Ott Arder, Astrid Reinla, Henno Käo jt.

Lasteluulet iseloomustab vormimeisterlikkuse kasv, katsetatakse vabavärsi ja nonsenssluulega. 1960-ndatel tõusis esile E. Niidu looming, järgnevatel aastakümnetel tõid lasteluulesse värskeid tuuli H. Runnel, V. Luik, O. Arder jt. Tõsielulise lasteproosa märksõnadeks on laiem teemaring ja elunähtuste aus käsitlemine (J. Rannap, H. Väli, S. Rannamaa jt.).

Fantaasiakirjandus sai taas eluõiguse 1960-1970-ndatel, mil poliitiline õhkkond muutus vabamaks. Kunstmuinasjutu võimalusi kasutati ka peidetud sõnumi ja ühiskonnakriitika edasiandmiseks (Helvi Jürissoni „Mägra maja”, Arvo Vallkivi „Ajaprintsess” jmt.). Kunstmuinasjuttu viljelesid Vladimir ja Aimée Beekman, Robert Vaidlo, Aino Pervik, Dagmar Normet, Iko Maran, Henno Käo jpt autorid. Rahvusvahelise tuntuse saavutas Eno Raua neljaosaline Naksitrallide-seeria (1972–1982).

Lastedramaturgiat esindasid Boris Kabur, U. Leies, H. Rammo, H. Mänd jt.

Jõudsasti arenes aimekirjandus, autoriteks Heino Kiik, Rein Saluri, Viktor Masing, Jaak Sarapuu, Mall Johanson jt.

Lasteraamatute tiraažid olid suured (kuni 100 000 eksemplari) ja hind odav, kuid nimetuste arv väike. 1960–1980-ndatel oli Eestis hulk elukutselisi lastekirjanikke.

1944. aasta sügisel vallutasid Nõukogude väed taas Eesti. Varasema okupatsiooni kogemused sundisid kodumaalt lahkuma umbes 70 tuhat eestlast, kelle seas oli ka lastekirjanikke.

Pagulaskond teadvustas õige pea, et lasteraamatul on eesti peredes kodutunde ja keele säilitamisel tähtis osa. Emakeelset lugemisvara lastele ja koolidele ilmus juba põgenikelaagrites. Kirjanduslikku esmaabi korraldati esialgu kordustrükkide näol. Nii said lapsed lugeda F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoega” (1946, 1949) ja „Eesti rahva ennemuistseid jutte” (1949). Ilmus ka mõningaid väärt uudisteoseid nagu Gert Helbemäe „Raekooli õpilane” (1948). Algatati laste- ja noorsookirjanduse võistlusi ning asutati mitmeid auhindu, laste ja noorte lugemisvara eest hoolitses ka pagulasajakirjandus. Paguluses ilmunud lasteraamatute arv pole eriti suur. Alates 1960. aastatest jõudis väliseesti lasteni ka neutraalsemat kodueesti lastekirjandust.

Paguluses kirjutasid lastele paarkümmend autorit, kellest osa oli seda teinud juba enne sõda Eestis (Helmi Mäelo, Pedro Krusten, Valev Uibopuu jt), osa aga alustas võõrsil (Helga Nõu, Salme Raatma, Magda Pihla jt). Valdavaks žanriks kujunes proosa. Eelistatud aine oli enamasti nii või teisiti seotud kauge kodumaaga, hilisemate teoste seas leidub ka kaasaja laste ja noorte probleeme kajastavaid teoseid (H. Nõu „Pea suu!” jt).

Tänapäeval on väliseesti lastekirjandus iseseisva nähtusena lakanud olemast. Kodumaal on viimasel kahel aastakümnel avaldatud mõnede väliseesti lastekirjanike (S. Raatma, H. Nõu) teoste kordustrükke. H. Nõu uuemad menukad noorteraamatud on esmailmunud juba taasiseseisvas Eestis.

Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal mõjus lastekirjanduse arengule esialgu pidurdavalt. Ühiskondlik-poliitilise süsteemi muutumine tõi kaasa kirjandust puudutavate struktuuride muutumise. Kaotati tsensuur ning kirjastamisolud teisenesid, raamatute tiraažid ja esmatrükkide arv langesid drastiliselt. Lastekirjandus oli sel perioodil eriti haavatav. Soomes ellu kutsutud eesti lasteraamatu toetusprojekt „Valge raamat” aitas raskeimatest aegadest üle. 1990ndate algupoolel loodud erakirjastused hakkasid esialgu välja andma varem põlu all olnud eelmise vabariigi aegseid lasteraamatuid (R. Rohu, K. Ristikivi, J. Jaigi, K. A. Hindrey jt loomingut), seejärel peagi ka uudistoodangut. Lasteraamatute arv hakkas jõuliselt kasvama. Mida aeg edasi, seda enam pöörati tähelepanu raamatu välimusele. Tänu kultuurkapitali toele ning ellu kutsutud lastekirjandusvõistlustele ja auhindadele on meie lastekirjandus muutunud žanriliselt ja temaatiliselt üha mitmekülgsemaks.

Uuel aastatuhandel on lastekirjanduse väljaandmine stabiliseerunud, aastas ilmub ligi sada eesti autori esmatrükki. Enamuse sellest moodustab proosa, milles lastekirjandusele omaselt domineerib fantaasiakirjandus. Perioodi algupoole menukaim looja oli Edgar Valter, kelle populaarseimad raamatud pajatavad muinasjutulistest olenditest pokudest. Aino Perviku, Piret Raua, Kristiina Kassi ja Andrus Kivirähki teostele saab osaks nii paljude lugejate armastus kui ka kriitikute tunnustus.
Tihedamaks on muutunud lastekirjanduse side teiste meediumidega (film, teater, arvutimängud jmt). Erilisel kohal meie lastekirjanduspildis troonib sõbralik koeratüdruk Lotte, tegelane, kes sündis Heiki Ernitsa, Janno Põldma ja Andrus Kivirähki koostööst. Lotte-raamatuid, animafilme ja -tooteid leiab igast eesti kodust.

Üheks märgatavamaks muutuseks on õitsele puhkenud mudilaskirjandus, mida nüüd iseloomustab üha suurem koostöö kunstniku ja kirjaniku vahel. 21. sajandi esimesel kümnendil debüteerisid ses vallas Kerttu Soans, Epp Petrone jt, teisel kümnendil jõudsid laste lauale Kätlin Vainola, Indrek Koffi, Kertu Sillaste jt teosed. Meie pildiraamatut esindab rahvusvahelisel turul Piret Raud, kelle teostest mitmed („Kõik võiks olla roosa“, „Trööömmmpffff“, „Kõrv“ jt) on näinud esmalt trükivalgust hoopis võõrkeeltes.
Laste eluolu realistlikult kujutavaid raamatuid on vähem kui kunstmuinasjutte ja fantaasiateoseid. Paremad saavutused selles vallas pärinevad Aino Perviku (Paula lood jt), Kadri Hinrikuse, Anti Saare (Pärdi lood) sulest.

21. sajandi teisel kümnendil on üha jõulisemalt esile kerkinud krimi- ja põnevussarjad. Neid kirjutavad peamiselt Ilmar Tomusk, Mika Keränen ja Reeli Reinaus.
Aastaid varjusurmas olnud noortekirjanduse traditsioon taastati 2000. a noorteromaanivõistluse toel. Esimese võistluse võidutööle Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?” järgnesid Katrin Reimuse, Helga Nõu, Diana Leesalu jt raamatud. Edaspidi on vaid üksikud noortekirjanikud (Sass Henno, Margus Karu, Reeli Reinaus) suutnud luua kunstiväärtuslikumaid ja püsivamaid tekste.

Luuletajatest jätkavad jõuliselt kogenud põlvkonna esindajad (Leelo Tungal, Olivia Saar, Milvi Panga), siiski on põhirõhk juba taasiseseisvusajal debüteerinuil (Ilmar Trull, Jaanus Vaiksoo, Aidi Vallik, Wimberg, Contra).

Eesti lasteraamatut iseloomustab kaunis välimus ja hea trükitehniline tase. Suures osas illustreerivad lasteraamatuid professionaalsed ja kõrgelt hinnatud raamatukunstnikud (Regina Lukk-Toompere, Catherine Zarip, Jüri ja Piret Mildeberg, Priit ja Olga Pärn, Viive Noor, Piret Raud, Katrin Ehrlich, Gerda Märtens, Ulla Saar, Kristi Kangilaski jpt).