20. oktoobril 2015 kell 10.30–16.00 korraldavad Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari „Laps kirjanduses 3: Keelatud ja lubatud lastekirjanduses”.
Seminari otseülekannet on võimalik jälgida ERR kultuuriportaalis: kultuur.err.ee
ERR alustab ülekannet alates kella 14st!
Seminaris keskendutakse intrigeerivale, seni väheuuritud teemale: tsensuurile ja tabudele tänapäeva lastekirjanduses, sellele, millest lastele arvatakse sobivat kirjutada ja millest vaikitakse. Sissejuhatavalt piiritletakse tsensuuri liike ning tuuakse võrdlusi kirjandusajaloost. Temaatiliste ettekannetega esinevad lastekirjanduse eksperdid Jaanika Palm, Leelo Tungal, Mari Niitra, Ilona Martson, Krista Kumberg ja Elle-Mari Talivee, väliskülalistena Ilze Stikāne Läti Ülikoolist ja Maria Porjadina Venemaa Raamatupalatist.
Korraldaja Jaanika Palmi sõnul sündis seminari teema mullusel ettekandepäeval, kus tutvustati muuhulgas kaasaegset Taani lastekirjandust: „Sealne vabameelne lähenemine lastekirjanduse teemadele ja nende käsitlusviisidele tekitas publiku hulgas elavat vastukaja. Nüüd uurimegi, mis on nii maailma kui ka meie, eesti lastekirjanduses lubatud, mis keelatud; kas tsensuur on kadunud või ainult muundunud; mida teha lasteraamatutega, milles kirjeldatu pole enam poliitiliselt korrektne. Tore on, et teemat lahkavad ja võrdlusmomente pakuvad ka külalised Lätist ja Venemaalt.”
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadur Elle-Mari Talivee rõhutab üldiselt lastekirjandusest rääkimise olulisust: „Kõik me tuleme lapsepõlvest ja toona loetud tekstid on jätnud sageli sellise mälestuse, mis täiskasvanuna enam nii eredalt ei kordu. Juba lastele kirjutamine on suur julgustükk. Seetõttu on ka tähtis uurida, kuidas seda tehakse, mis ajenditel, milliste piiridega.“
Seminar jätkab 2013. aastal algatatud populaarset seminarisarja “Laps kirjanduses”. Varasematel aastatel on arutletud selle üle, millised raamatud ja autorid mõjutavad noort lugejat, vaagitud lapstegelase olulisust ning süüvitud Põhjamaade lastekirjandusse.
Seminar toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas, Pikk tn 73.
Info: elk@elk.ee, ellemari@utkk.ee.
Osavõtt on tasuta, palume eelnevalt registreeruda aadressil elk@elk.ee 16. oktoobriks.
Registreerimine lõpetatud, kuna kõik kohad on täis!
KAVA
10.30 Avasõnad
10.35 Jaanika Palm (ELK). Tsensuurist enesetsensuurini
11.00 Ilze Stikāne (Läti Ülikool). „Pedagoogiline tsensuur” läti laste ja noortekirjanduses
11.30 Maria Porjadina (Venemaa Raamatupalat, ajakiri Tšitajem Vmeste). „Teravad” teemad Venemaa lastekirjanduses
12.00 Mari Niitra (Liivi Muuseum). Täiskasvanute hirmud ja nuditud tekstid: kas lapsele võib kõigest kirjutada?
12.20 Küsimused esinejatele
12.50 ELK Toimetiste 6. vihiku esitlus
Seminari 1. poolt juhatab Elle-Mari Talivee
13.00–14.00 Lõuna
14.00 Leelo Tungal (ajakiri Hea Laps). Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita
14.20 Ilona Martson (ajakiri Täheke). Piiride kulgemine uuemas eesti lastekirjanduses. Lasteajakirja toimetaja märkmed
14.40 Krista Kumberg (Lääne Maakonna Keskraamatukogu). Tsensor ilma punase pliiatsita
15.00 Elle-Mari Talivee (UTKK). (Kas) lasteraamatu lõpp võiks alati olla õnnelik ehk juhtumianalüüs Tuglase „Siilist”
15.20-16.00 Küsimused esinejatele. Diskussioon
Seminari 2. poolt juhatab Jaanika Palm
Ettekannete tutvustused
Tsensuurist enesetsensuurini
Jaanika Palm
Varaseimad katsed lastekirjandust tsenseerida on seotud Jean–Jacques Rousseau nimega. Mida enam levis tema pedagoogilisest traktaadist „Emile” (1762) pärinev käsitlus, et laps on puhas ja süütu ning vajab kurja maailma eest kaitset, seda enam leiti vajalik olevat ka lastele mõeldud kirjavara valida. Ettekandes heidetakse pilk tsensuuri ja lastekirjanduse seostele, vaadeldakse tsensuuri erinevaid ilminguid ja vorme ning otsitakse vastust küsimusele, millist rolli mängib tsensuur tänapäeva eesti lastekirjanduspildis: mis on keelatud ning mis lubatud.
“Pedagoogiline tsensuur” läti laste ja noortekirjanduses
Ilze Stikāne
Ettekandes on vaatluse all pedagoogilise tsensuuri teema. Lätis on tugevnenud tendents rakendada lastekirjanduse hindamisel nn idülli-kriteeriumit, st heakskiidu pälvivad vaid need raamatud, mis kujutavad õnnelikku, päikselist ja helget maailma; võib täheldada ka vulgaar-sotsioloogilist lähenemist, purismi ja tsensuuri taassündi. Seetõttu pälvivad meie tähelepanu teemad, mis puudutavad eelkõige täiskasvanuid – missugune on ühiskonna kultuuriline kompetents.
„Teravad” teemad Venemaa lastekirjanduses
Maria Porjadina
Laste lugemise juhtidel (eeskätt raamatukoguhoidjatel ja pedagoogidel, seejärel lapsevanematel, aga ka raamatulevitajatel) Venemaal pole tänapäeval kuigi lihtne tagada lapse- ja noorukieas lugejatele ligipääsu raamatutele, mis käsitlevad „teravaid” teemasid. Asi on korduvalt läinud kui mitte otseselt ühtede või teiste väljaannete ärakeelamiseni, siis vähemalt katseteni eemaldada raamatuid kaubandusvõrgust või raamatukogudest. Arvame, et taolised meetodid on absoluutselt lubamatud, ja teema „teravus” tõttu ei ole mingit põhjust keelata või piirata lugejate ligipääsu ei aime- ega ilukirjanduslikele raamatutele. Kuid ei maksa arvata, et kõik raamatud, milles tõstatatakse „teravaid”, lapse jaoks aktuaalseid küsimusi, on head, meisterlikud teosed. Raamatu teemad, problemaatika, sündmustik, käsitletavad küsimused – see kõik ei näita teksti kvaliteeti. Mitte mingil juhul ei tohi raamatut ära keelata põhjendusega, et „selles räägitakse narkomaaniast”, kuid pole ka põhjust seda teost kiita ja soovitada vaid selle eest, et see on „aktuaalne”.
Täiskasvanute hirmud ja nuditud tekstid: kas lapsele võib kõigest kirjutada?
Mari Niitra
Lastekirjanduse kujunemisest peale on üks seda defineerivaid küsimusi olnud: millest ja kuidas võib lastele kirjutada? Ühest küljest peaks lasteraamat käsitlema ka täiskasvanute maailma olulisi teemasid, teisalt piiravad kas või sünnist ja surmast kirjutamist mitmesugused tabud. Ettekanne vaatleb, millised tabuteemad lastekirjanduses tänini püsivad ning uurib, millal võib lapslugeja säästmise asemel olla tegemist hoopis täiskasvanute valehäbiga.
Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita
Leelo Tungal
Sõnapaar „õnnelik lapsepõlv” on ajapikku muutunud nii põhjalikult pruugitud klišeeks, et enamjagu täiskasvanutest – mina kaasa arvatud – kasutab seda enamasti ikka ainult iroonilise alatooniga. Ometi tahavad kõik – mina kaasa arvatud –, et nende lapsed oleksid õnnelikud. Ja mitte ainult lapsepõlves, vaid eluaeg. Õnnelik saab aga inimene olla ikka ainult siis, kui ta tunneb end turvaliselt ja usub, et saab elus hakkama. Kuigi väidetakse, et lapsed loevad aina vähem raamatuid, esitatakse lastekirjandusele üha enam nõudmisi, mis peaksid justkui tagama laste turvatunde kosumist, kuid vahetevahel jõutakse nende nõudmistega absurdi piirile. Tsensuuriga on minu põlvkond, kelle lapsepõlv möödus nõukogudemaal, küll maast-madalast harjunud, kuid kaasaegne, nn demokraatlik tsensuur, millest soovitakse aretada valvsat enesetsensuuri, paneb nii kirjanikke kui küllap ka lapsevanemaid samuti mõnikord pead vangutama. Vahe on siiski olemas – juba kas või selles suhtes, et saame sellest kõnelda ja oma kogemustest näiteid tuua.
Piiride kulgemine uuemas eesti lastekirjanduses. Lasteajakirja toimetaja märkmed
Ilona Martson
Kui alustasin tosin aastat tagasi lasteajakirja Täheke toimetamist, sain omajagu protestinoote lugejatelt, kes polnud rahul mõnede ajakirjas ilmunud juttude, luuletuste või anekdootide sisuga. Täheke avaldas tookord tekstid Andrus Kivirähkilt, Peeter Sauterilt, Aapo Ilveselt ja Contralt, mis tekitasid vastakaid arvamusi. Selle kõrvalt sain võtta ka lubamatu anekdoodivaliku ja õudusjuttude avaldamise eest. Kõik see võimaldas mul väita nüüd juba ligi 10 aastat tagasi peetud ettekandes „Kui lugeja haarab kivi”, et tänapäeval ei lööda lahinguid mitte „suures” kirjanduses – kus on lubatud kõik – vaid lastekirjanduses, – kus siiski teatud tabud veel kehtivad. Minu teine väide oli, et on olemas teatud hulk „juhuslikke” lugejaid, kes on ilukirjandusega kokku puutunud vaid koolipingis, kardetavasti karmi emakeeleõpetaja käe all – ja siis juba lapsevanemana. Taolistel lugejatel on välja kujunemata ettekujutus tänapäeva lastekirjanduse mitmepalgelisusest – ja samas väga selge arusaam sellest, mida nende meelest ei tohi lastekirjanduses mingil juhul olla. Nüüd, ligi 10 aastat hiljem, pean tõdema, et pole ammu enam lugejatelt pahandavaid kirju ega telefonikõnesid saanud. Kas see tähendab, nagu oleks eesti inimesed nii lühikese ajaga tolerantsemaks muutunud? Arvan, et mitte. Arvan, et piirid eesti lastekirjanduses lubatu ja lubamatu vahel on lihtsalt hakanud kulgema natuke teisi radu. Kive küll heidetakse, aga nad heidetakse mujale, mitte lasteajakirja toimetaja suunas.
Tsensor ilma punase pliiatsita
Krista Kumberg
Omalaadne tsensor pesitseb igas inimeses – ka igas lastekirjanikus, raamatulugejas ja, mis seal salata, ka raamatukoguhoidjas. See on sündsustunne. Sündsustunde ja enesetsensuuri vahele võrdusmärki panna ei saa. Enesetsensuur kaalutleb, mis minuga juhtub, kui ma nii või naa kirjutan. Sündsustunne ei luba iga teemat käsitleda ega mõndsorti kujutuslaadi kasutada. Sündsustunne on igaühel väga erinev. Raamatukoguhoidja kogeb seda ootamatult sageli. Bibliotekaar peab oma töös isiklikku sündsustunnet vaos hoidma, sestap on raamatukogu riiulitel väga erineva kaalu ja väärtusega teoseid. Raamatukogu fondi on püütud suurema või vähema eduga tsenseerida nii nõukogude ajal kui taasiseseisvunud Eestis, meenutagem kultuuriminister Langi fondikujunduspoliitikat.
(Kas) lasteraamatu lõpp võiks alati olla õnnelik ehk juhtumianalüüs Tuglase „Siilist”
Elle-Mari Talivee
Ettekanne kõrvutab kaht Friedebert Tuglase kirjutatud varianti lastejutust „Siil”: esimene neist on siiski koolipoisi katsetus, avaldatud 1901 ja sobivamaks täiendatud toona Lastelehe toimetaja Jaan Bergmanni poolt, ja teine eaka autori „täiesti uuesti” kirjutatu, teise redaktsioonina juba topeltadressaadiga, ent ka mitmeti muutunud lastele kirjutamise kontseptsiooniga. Suurim sisuline erinevus kahe loo vahel on lookese lõpp, mille põhjal võib mõndagi oletada. Kerkivad paralleelid tänase lastekirjandusega: kas eeldame praegu lastejutult sedasama, mida 114 või 64 aastat tagasi, kas sarnane on üldse lastele kirjutamise temaatika, tonaalsus, moraal, kust algab autotsensuur?
