Kuni 24. oktoobrini 2020 on Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningugaleriis avatud Studio 14 näitus „Savi“.
Näitusel saab imetleda kümne keraamiku loomingut, kes on pärit Venemaalt, Eestist ja Kasahstanist. Kõik osalevad kunstnikud uurivad oma töödes savi kui plastilise ja mitmekülgse materjali võimalusi. Väljas on Olga Afonina, Maria Aprasidi, Tiina Kaljuste, Nadežda Kravtšenko, Natalja Lapteva, Natalja Lepihhina, Anna Maltšenko, Liza Melnik, Aleksandra Šalašova ja Dmitri Turbasov omanäoline keraamika.
„Iga mu töö on kahekõne materjaliga, ükskõik siis millisega. Kui kuulad materjali, sujub dialoog hõlpsalt, kui sa tema vastu aga austust üles ei näita, annab ta ennast sulle peagi tunda,“ kirjeldab oma materjalitunnetusest töö eri etappidel kunstnik Dimitri Turbasov.
Stuudio 14 on rahvusvaheline kunstistuudio Eestis, mis tegeleb nukukunsti ja ka keraamika, skulptuuri ning graafikaga. Stuudio juht on kuraator ja kunstiteadlane Tatjana Mohrjakova.
Tutvu kunstnikega:
2010-2014 õppis Vjatka kunstikoolis graafilist disaini. Osalenud noortenäitustel maalide ja graafikaga.
Mida tähendab savi teie jaoks?
Töötan materjaliga, mis on minust lõputuid kordi vanem. Savi on maa. Savis on põrmu, taimede ja elusolendite elatud elu. Ajutised kihid ja ktooniline müstika. Asjad, mis ma temast loon, juba sünnivad vanana. Savi saab uue vormi, kuid tema varasem kogemus ei hävi tules, vaid vastupidi, taastub elaval kujul.
Rääkige oma tunnetest materjali vastu töö eri etappidel.
Portselan sisaldab kondijahu ja tema iseloomus on seda tunda – loomad jätkavad oma elu.
See lumivalge mass on väga kapriisne, teda on lihtsam kuulata kui üritada teda kamandada. Seetõttu ma ei joonista kunagi eskiise, enne alustamist on mul välja mõeldud ainult üldine kontseptsioon.
Materjal suudab näidata oma tahet igal tööetapil – voolimise, kuivatamise ja põletamise käigus võib töö moonduda, praguneda, ennast hävitada, omandada ootamatu värvi. Ja see on suurepärane: savi teab paremini, kelleks ta saama peab. Tähtis on osata kuulata teda rohkem kui iseennast.
Minu antropomorfism peegeldub ka lauanõudes. Asjad, millega inimene iga päev kokku puutub, omandavad aja nähtavad jäljed. Nõude väljalöödud killud ja mõrad on nagu
kortsud ja armid inimese näol.
2010. aastal lõpetas A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia dekoratiiv- ja tarbekunsti osakonna keraamika erialal. Venemaa Kunstnike Liidu Peterburi osakonna liige alates 2011.
Peamised tegevusalad: maal, skulptuur, portselan, keraamika, graafika.
Tööd asuvad A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis Peterburi Keiserliku Portselanivabriku kollektsioonis ning erakogudes Venemaal.
Mis on savi teie jaoks?
Elus materjal.
Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Mulle tundub, et mina polnud see, kes valis…!
Rääkige oma materjalitunnetusest töö eri etappidel.
Iga mu töö on kahekõne materjaliga, ükskõik siis millisega. Kui kuulad materjali, sujub dialoog hõlpsalt, kui sa tema vastu aga austust üles ei näita, annab ta ennast sulle peagi tunda.
Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Kordan: ma teen materjaliga koostööd, astun temaga dialoogi, ja selles dialoogis, vägivallatus suhtumises materjalisse näengi oma loomingut. Materjalil pole piire, probleemide lahendamiseks on igasuguseid viise.
Lõpetas Jekaterinburgis Djagilevi-nimelise Kunstide Lütseumi ja 2008. aastal asus õppima arhitektuuriakadeemia keraamika osakonda. 2010. aastal läks elama Peterburi ning alustas eriprogrammi alusel õpinguid Stieglitzi akadeemia keraamika- ja klaasiosakonnas, lõpetas 2016. aastal.
Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Kohtusin väga varakult. Kui olin nelja-aastane, kingiti mulle kast keraamilise linnamaketiga. See oli lihtne, kuid tänu kunstniku meisterlikkusele sünnitas palju kujutluspilte. Abituriendipõlves tekkinud unistuse arhitektiks saada hävitasid igavad maketid, mida valmistasid arhitektuuriakadeemia tudengid. Sel ajal juhtusin kogemata keraamikaosakonna üliõpilastööde kogusse ja olin rabatud sealsest vapustavast õhkkonnast. Mind köitis võimalus oma mõtteid nii vahetult teostada.
Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljaspoole materjali piire?
Vahel soovin, et keraamika muutuks läbipaistvaks nagu klaas, vahel, et õhukeseks nagu metall. Armastan kaaluta oleku tunnet ning aeg-ajalt tekib tung seda loomingus väljendada. Teha seda savi poolt pakutud vahenditega tundub eriti huvitav, niisiis ootab mind see väljakutse tulevikus.
Savil on palju eeliseid. Üks neist on plastilisus. Savi võimaldab jäädvustada hetkelisi kujumuutusi ja põletatuna säilitab tema vorm materjali liikumise.
2013. aastal lõpetas kiitusega A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia monumentaalkunsti osakonna monumentaal- ja dekoratiivskulptuuri erialal. Venemaa Kunstnike Liidu Peterburi osakonna liige alates 2014. Peamised tegevusalad: monumentaal- ja raidskulptuur kõikvõimalikust materjalist (kivi, pronks, metallikeevitus, sepis, portselan, keraamika, plastik, tehiskivi, penoplast jm.), graafika, maal.
Alates 2015 tegutseb Peterburi Keiserlikus Portselanivabrikus kunstnikuna ja portselanskulptuuride loojana. Osalenud paljudel näitustel ja sümpoosionidel. Tööd asuvad Moskva Riiklikus Darwini muuseumis, Riiklikus Religiooniajaloo Muuseumis Peterburis, A. L. Stieglitzi nimelise Peterburi Riikliku Kunsttööstusakadeemia muuseumis ning erakogudes Venemaal, Iisraelis Poolas, USA-s jm.
Palun rääkige oma tunnetest materjali vastu töö eri etappides.
Teose loomeprotsess jaguneb minu silmis kolmeks:
1) algus – kõige inspireerivam aeg, etüüdi, lõpetamatuse seisund. Algus on alati paljulubav ja piiramatu. 2) keskpaik – kõige keerulisem staadium, liikumine etüüdilt kindlamale vormile… sel hetkel kaob elava modelleerimise ja hingava pinna võlu ja tahaks jätta kõik sinnapaika. 3) lõpp – uus elustumine, detailide nautimine, viimistlemine, kuju lõplik valmimine… Rõõm, kui sa ei häbene seda, mille lõpuks lõid… või vastupidi, ebaõnnestumise tõdemine.
Milline on sinu tass või kauss?
See on hiigelsuur, lõputu ja põhjatu.
Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Töötan peaaegu kõigis plastika- ja raidkivitehnikates. Õppida tahaksin metalli keevitamist. Ma ei ürita järgida tänapäeva kunsti aktuaalseid teemasid ja suundumusi. Olen veendunud, et tõearmastus, ausus ja siirus iseenda ja ümbritseva maailma suhtes on õnne võti.
Lõpetas 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna. Eesti Keraamikute Liidu liige alates 1998, Eesti Kunstnike Liidu liige alates 2009. Osalenud näitustel ja töötubades Eestis ja välismaal, sh kümmekond isikunäitust. Töötanud Ingrid ja Andres Alliku ateljees, viimased seitse aastat Illurma külas oma töökojas.
Järjepidevus, traditsioon, looming – milline neist sõnadest on teie?
Looming.
Mis või kes teid inspireerib?
Kõik visuaalne: juhuslikult asjad, teiste kunstnike tööd, vormid ja värvid loodusest, vaated, nähtud hetked, väga tavalised ja funktsionaalsed esemed, arhitektuur, kangamustrid, riiete lõiked… Arusaamine, et see või teine asi on mind inspireerinud, tuleb tihti alles siis, kui olen töö valmis teinud.
Mida tähendab savi teie jaoks?
Hea kolleeg Ülle Rajasalu on kunagi öelnud, et savi on looduse looming ja privileeg on selle suure loojaga koostööd teha! Savi on pehme vormitav materjal, mis allub mu soovidele ja oskustele, aga pärast põletust muutub täiesti uute omadustega keraamikaks. Uskumatu materjali muutumine! Mind võlub sõna otseses mõttes kättpidi savis olemine. Vormimine on minu jaoks on kõige loomingulisem osa tööst.
Mulle meeldib kasutada erinevaid savisid, suure šamotisisaldusega massidest portselanini. Iga savi tahab erinevat lähenemist. See kõlab veidralt, aga savi peab kuulama, et aru saada, mis ta on ja milleks ta saada tahab. Parafraseerides Veljo Tormist: tundub, et mina ei kasuta savi, vaid savi kasutab mind.
Milline on teie kruus või vaagen?
Eelkõige ainueksemplar. Mõlemaid tehes lähtun ikka funktsioonist, aga tulemus on tihti poolfunktsionaalne. Mu eesmärk ei ole üllatada või šokeerida kedagi uuelaadse lähenemisega, aga mingi kunstiline ambitsioon murrab sisse ja muudab eseme selliseks, nagu ta tuleb. Võib-olla see ongi see, mida paljud kutsuvad minu käekirjaks.
Kuidas kohtusite saviga ning miks hakkasite just selle materjaliga töötama?
Kuuendas klassis oli minu klassijuhatajaks keraamik Mare Vichmann. Tema juhendamisel sai tehtud esimene savist skulptuurike – lõtvade jalgadega lamav koer. See põletati ja glasuuriti ning vedeleb tänaseni minu kodus kusagil kastis. Edasine tee savini läks pealtnäha juhuslikult, aga tagantjärgi vaadates väga loogiliselt. Peale keskkooli tahtsin minna arhitektuuri õppima. Ei saanud sisse. Siis proovisin ebaõnnestunult sisearhitektuuri. Ja kolmandal korral õnnestus sisse saada hoopis keraamika erialale. Kolmemõõteline maailm jäi, aga majad kahanesid nõudeks ja skulptuurideks! Valge lehena õppima asudes selgus, et keraamika väli on täis väga üllatavaid ja huvitavaid teid ning suundasid. Nii ei ole ma 25 aastat peale kunstiakadeemia lõpetamist sellest va savist käsi välja saanud!
Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Ma soovin anda vaatajale või kasutajale materjalis vihje, nagu loo alguse. Väljapoole materjali jääb aga loo lõpp, mille vaataja või kasutaja ise jutustab… juhul kui ta leiab mu töös midagi, mis tundub talle tuttav ja vastu peegeldab.
Millises tehnikas töötate ja millist tahaksite veel juurde õppida?
Minu tööd on enamasti savitombust vormitud (väga kohmakas tehnika nimetus eesti keeles) või rullitud saviplaatidest tehtud. Põhiliselt põletatud elektriahjus temperatuuril 1220 °C. Glasuurid valmistan ise. Ma ei saa öelda, et ma tahaksin täiesti uut tehnikat juurde õppida. Samas ei ole mul midagi ka õppimise vastu, aga mis see peaks olema? Hetkel ei tea.
Keraamik, nukukunstnik (Almatõ, Kasahstan)
Majandusharidusega. Kunsti õppinud Almatõ lastekunstistuudios ning 2010-2011 kunstistuudios „Sacvoyage“ Sergei Ledjajevi ja Svetlana Plotnikova juhendamisel. Venemaa Kunstnike Liidu Moskva osakonna liige alates 2016.
Mis on savi teie jaoks?
Savi on minu jaoks eelkõige tunne. Ja siiamaani üllatab, kui kiiresti ta oma olekut muudab. Silmanähtav moondumine, voolavus sõrmede all. Savi võib olla väga kuulekas – või ka mitte nii väga. Kuid kui te ei hakka talle vastu, ei piina teda, vaid lõdvestute ja järgnete tema kutsele, siis õnnestub kõik nagu vaja.
Mida on võimalik savis väljendada ja mis jääb väljapoole materjali piire?
Enamasti saavutan soovitu. Esimestel aastatel jäi vahel puudu tugevusest. Materjal avaldas haprale vormile vastupanu, aga mina tahtsin oma nuku kätele peenikesi sõrmi. Savi õpetab ka leppimise kunsti. Praegu ei ole peenikesed sõrmed enam minu prioriteet, esikohal on pigem vorm ja faktuur.
Eelistan töötada mitte ühe nukuga, vaid terve sarja või projektiga, kus ainsaks piiranguks on kõiki nukke ühendav element, kas siis idee, värv, kuju vm. Moodustub justkui omamoodi koridor, mille piires võid teha, mida iganes soovid. Ning tekib mängutunne, kui nukud hakkavad omavahel suhteid looma.
Olen õpetaja. Püüan oma õpilasi õpetada materjali tundma, seda armastama ja usaldama.
