Tänapäev, 2011
423 lk
Taavi Aruse intervjuu Mare Sabolotnyga ilmus „Postimehes” (18. 08. 2007) õige varsti peale autori debüütteose „Kirjaklambritest vöö” avaldamist trükis. Käsikiri oli saavutanud teise koha kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorsooromaanide võistlusel. Tollal vaid 16-aastane autor identifitseeris intervjuus end tavalise noorena. Kui Arus palus tal täpsustada, mida antud väljend „Õigekeelsussõnaraamatu” järgi tähendada võiks, vastas ta: ”Peaaegu inimene”. Samasugust pealkirja kannab ka Mare Sabolotny värske teos. Raamat on välimuselt köitvalt punase kaanega, millel intrigeeriv äratuskell. Ka hästi koostatud kaanetekstid loovad ootuste fooni, mis õnneks teost lugedes ka täidetud saavad.
Romaani peategelaseks on tavaline eesti noor, 15-aastane Gretten. Tüdruk elab Tallinnas koos emaga, isa on pere juurest juba ammu lahkunud. Kui ema töötuks jääb ning säästud otsa saavad, ema aga ikka sügavast depressioonist üle ei saa, tuleb tüdrukul endal ohjad haarata ja nii iseenda kui ka ema eest hoolitsema hakata. Ettevõtlik tüdruk leiab peagi töökoha baaris, kus ta kooli kõrvalt ametisse asub. Täiskohaga töötamine hakkab aga kooliskäimist segama, nii et peagi saab tublist õpilasest Grettenist tüdruk, kes end üha sagedamini direktori ukse tagant leiab.
Mille poolest erineb laps täiskasvanust? Mis tähendab olla laps? Millised õigused on lapsel? On tal ka kohustusi, vastutust? Millal ja kuidas saadakse täiskasvanuks? Kui palju vastutust on lapse jaoks liiast? Neile kaasaja ühiskonnas olulise kõlapinna omandanud küsimusele otsib Sabolotny oma värskes teoses vastuseid.
Võrreldes autori esikteosega on „Peaaegu inimene” märksa küpsem ja stiilipuhtam. Näib, et autor on kasvanud nii hingeliselt kui ka kirjanduslikult. Samuti on antud teose kompositsioon ja struktuur märksa läbimõeldum. Kuigi teos sisaldab palju traagilisi sündmusi, ohtlikke piirilkõndimisi ja erilisi pöördeid, on kõik sündmused usutavad ja konteksti sobivad. Ka Sabolotny loodud tegelaskujud, nii peategelane kui ka vaid korraks vilksavad kõrvaltegelased, on huvitavad ja loogilised. Iga tegelase motiivid on mõistetavad, neil on oma käitumismuster.
Eriti tuleks kiita autori oskust keskenduda ühele teemale ja allutada kõrvalliinid sellele. Enamik tänapäeva noorteromaanideks liigituvaid teoseid üritab kõik noori vaevavad probleemid ühte teosesse mahutada, siis jääb aga püstitatud küsimuste käsitlemine liiga pealiskaudseks. Ka valitud teema on erakordne ja huvitav, selle lahtikirjutamine põhjalik ja eri vaatepunkte pakkuv. Teose lõppki on tüüpilistest noortekatest erinev, see pole etteaimatav, vaid ootamatu.
Romaani keel on noortele omane. Afektiseisundis peategelase monoloogid on ehk küll pisut üle pakutud, kuid siiski usutavad. Eriti köitev on Sabolotny tegelaste hingeelu kirjeldamisel, nende tegutsemise motiivide selgitamisel. Keeleliselt ei häiri mitte kasutatud vandesõnad, vaid toimetaja tegemata töö (nt „ripsmedušš” „ripsmetušši” asemel, „muige” kasutamine „muie” asemel nimetavas käändes jmt). Ortograafiavead ilukirjandusteoses lõhuvad kirjaniku loodud mõjuva maailma ja pärsivad sisse- ja kaasaelamist.
Nii mahukat noorsooteost ei kohta just iga päev. Tavapäraste meelelahutuslike üheõhtuklibakate asemel, mis sageli kujutavad endast pigem teoste konspekte kui noorteromaane endid, on nüüd lugejateni jõudnud tervelt 423 lehekülge süvenevat ja keskenduvat teksti, millel on noortele lugejatele ka midagi öelda.
Jaanika Palm
