Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaadiks laste- ja noortekirjanduse kategoorias valiti sel aastal Jaanus Vaiksoo. Tunnustuse tõi kirjanikule 2019. aastal ilmunud raamat “King nr 39”. Kirjanik andis lastekirjanduse keskusele intervjuu, kus räägib teose saamisloost ning lastele kirjutamisest laiemalt.
Alustame traditsioonilisest küsimusest. Jutustage palun selle raamatu sünnilugu. Kuidas idee sündis ja küpses? Mis oli kirjutamise juures tore, mis keeruline?
Idee küpses tegelikult pikalt. Mingi idu tärkas millalgi pärast „Harry Potteri“ lugemist. Väike Harry pidi sõitma võlukunstikooli perroonilt 9 ¾ ja ta läkski selliselt perroonilt rongile. Mul tuli ühel päeval silme ette pilt poisist, kes juhuslikult proovib poes jalga kingi nr 9 ¾ ehk siis Euroopa mõõdus kingi nr 39 ja satub samuti mingisse teise kujutlusmaailma. Pigem oli algidee selline Potteri või võlumaailma paroodia. Tore oli see põhiseltskond – Paul Viies, Minna, isa Artur, Hugo Bachmann ja Jekaterina – välja mõelda. Käisin mõne aasta eest 11. klassi õpilastega Berliinis keelereisil, õpilased olid pikad päevad tundides ja mul oli palju aega linnas ringi jalutada. Kui ma õigesti mäletan, siis Charlottenburgi lossipargis ringi jalutades see nimetatud seltskond kokku saigi ja kuju võttis.
Kuidas Teist üldse sai lastekirjanik?
Ma arvan küll, et see on olnud pikk ja märkamatu kujunemine läbi lugemise. Õppisin viieselt lugema ja siis muudkui lugesin ja lugesin, kuni sain suureks ja enda peas hakkasid mingid lood kuju võtma. Küllap on nii kõigi (laste)kirjanikega, et nad kõik on armastanud lapsest peale palju lugeda.
Olete öelnud, et kirjutasite raamatu „King nr 39“ kindlale vanusegrupile ja selle lugeja võiks käia 5. klassis nagu teose peategelasedki. Samuti olete öelnud, et antud vanusegrupile ei kirjutata väga palju seikluslikke raamatuid? Mis te arvate, mis võiks selleks põhjuseks olla?
Sihtgrupi dikteeris mulle ikkagi ette peategelane Paul Viies, kes avastas endas tärkava puberteedi koos kõige selle juurde kuuluvate vastuoluliste tunnetega. Paul tahtis olla ka kõva mees, aga mis sa teed, kui oled loomult pigem pehme ja hea poiss. Õnneks kohtas ta Minnat, kes oli nii „normaalne“ tüdruk, et Paul ei pidanud oma pubekakomplekside pärast eriti põdema.
Väga palju ei kirjutata tõesti sellele vanusegrupile. Viies, eriti kuues klass, on selline piiripealne seltskond, pole enam lapsed ega ka veel sellised arukad gümnaasiumiõpilased. Nad ei tea ise ka sageli, mida tahavad ja näitavad oma heitlikku suhtumist siis igal sammul välja. Õpetajad ja vanemad teavad hästi, et neid n-ö „kätte saada“ on päris keeruline.
Varem olete kirjutanud pisut noorematele lugejatele. Mida tuleb uuele vanusegrupile kirjutades silmas pidada?
Kui ma meenutan, milliseid raamatuid ma ise tahtsin üheteistkümneselt lugeda, siis põhiline oli ikka seiklus selle kõikvõimalikes vormides. Seiklus võis olla Jules Verne’i „Viieteistkümneaastane kapten“, aga samavõrd põnev oli minu jaoks ka Jaan Rannapi „Viimane Valgesulg“. Tean, et tänapäeval ei pruugi need raamatud samas vanuses last enam niivõrd kaasa haarata, aga märksõnad on samad: seiklus, huumor, omavanused tegelased.
Kultuurkapitali aastapreemia žürii tõi välja, et antud raamatu puhul paistab silma selle helgus: „Lapsed on arukad ja head, täiskasvanud lahked ning arusaajad.“ Noorteraamatus oleks vast lihtne kirjutada probleemsetest noortest ja nende veel probleemsematest vanematest. Kas helge teose kirjutamine oli teadlik valik? Kuidas selline helgus raamatu lehekülgedele jõudis?
On tõsi, et noortel on palju probleeme, see suureks saamise aeg ei möödu enamikul meist valutult. Probleeme ja jamasid on palju, ikka sageli palju rohkem kui mingil muul eluperioodil, selline see kesikuiga juba on. Aga jällegi, kui mõelda enda sellele vanusele ja kui jälgida koolis selles vanuses noori, siis ikka enamasti on pagana lõbus. Tehakse omavahel nalja ja otsitakse (teravaid) elamusi. Tagantjärele vaadates oleme me kõik teinud selles vanuses vahel hulle tempe ja lollusi, aga suures enamuses ei ole need kantud kurjusest ja vihast, vaid ikka pulbitsevast elurõõmust ja energiast.
Raamatus jookseb realistliku pealiini kõrval ka selline fantastilisem või unenäolisem liin, kus jalga proovitud jooksutossud aitavad peategelasel maratoni võita ning kummikud püüda kevade kõige suurema kalasaagi. Kas kirjutades tekkis ka isu selle fantastilisema liiniga kaugemale minna (kirjutadagi võlukingapoest, võlukingadest vms)? Mis sundis siiski realistlikuma lahenduse kasuks valima?
Ei, sellist isu küll ei tekkinud, kirjutada näiteks võlukingapoest. Ma arvan, et siin tuleb enda vastu ausaks jääda. Ma ei oska niimoodi kirjutada. Sellises žanris ilmub väga palju raamatuid, nii häid kui halbu. Näiteks eelmise aasta raamatutest loetud sakslase Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“ ongi väga meisterlikult kujutatud fantaasiamaailm. Head fantaasiat on vahel tore lugeda, aga see ei ole mu lemmik, nii ei saaks ma siis ise ka selles žanris kirjutada.
Tundub, et raamat on ka noorte lugejate poolt soojalt vastu võetud. Mis te arvate, mis neid selle loo juures köidab? Milline on teie hinnangul üks tore lasteraamat?
Ma olen käinud päris paljudes koolides õpilastega kohtumas ja ikka mõned peatükid ette lugenud. Ettelugemise võlu on selles, et tajud väga selgelt, kuidas lugu kuulajale pärale jõuab, kas see kõlab loomulikult lugeja kõrva jaoks. Püüan seda kirjutades jälgida, teksti loomulikku kõla, sest see on väga oluline.
Olete ERR kultuuriportaalile antud intervjuus öelnud, et eesti lastekirjandusel läheb väga hästi. Kas millestki on ka puudust? Milliseid kolleegide kirjutatud lasteraamatuid teistelgi lugeda soovitaksite?
Ma oleksin väga ülekohtune, kui tooksin välja ainult mõne nime ja pealkirja, sest meil ilmub tõesti igale vanuseastmele väga palju häid lasteraamatuid, meil on terve suur seltskond väga häid lastekirjanikke ja kunstnikke. Kui hiljuti oli Tähekese 60. juubelisünnipäev, siis ma vaatasin ringi, kui palju häid autoreid oli korraga saalis ja terve hulk veel puudus.
Mis teil praegu käsil on? Millal saame Teie sulest järgmist lasteraamatut oodata?
Ma tahaksin kirjutada „King nr 39“ järge. Need tegelased on saanud mulle kuidagi omaks, justkui alles saime tuttavaks, nii et ei raatsi nendest kohe loobuda. Aga ma annan aru, et kohati on praeguses keerulises ajas raske keskenduda, kuigi ju võiks. Kodus olemise aega on hulga rohkem kui tavaliselt, aga ikka jälgid ja analüüsid, mis sest ilmaelust saab, kuhu kõik pöördub, kuidas muutub. Aga muidugi ma püüan kirjutada, sest töö ja hea kirjutamise rütm teeb ikkagi kõige parema enesetunde. Tean väga hästi, mida tähendab saada kätte mõnus töötegemise rutiin.
Mida saadud preemia Teile tähendab?
See preemia on mulle tõesti oluline, just selle raamatu puhul. Nagu eespool ütlesin, kandsin seda mõtet kaua endaga kaasas. Nii et olen väga tänulik, et raamat läheb lugejatele korda!
Küsis Kadri Naanu
