Pühadeaeg toob raamatupoodidesse hulgaliselt uusi lasteraamatuid. Palju neist on küll uude vormi valatud vana kraam, nagu näiteks ühtesid ja samu muinasjutte sisaldavad kogumikud, mida üha uuesti, kuigi erinevate pealkirjade all ilmutatakse (sageli veel ülejala tehtud tõlkes ning mannetute illustratsioonidega). Kogenud raamatuostjat taoline pühadekraam ei ahvatle, pigem otsitakse lugemiseks midagi värsket. Õnneks leidub siiski ka uut ja pühadehõngulist, mis esile tõstmist väärib.
„Tüdruk, kellel oli saladus” on igapäevaselt Ugalas näitlejaametit pidava Kadri Lepa kolmas teos lastele. Mullu ilmusid temalt südamlik mudilasraamat „Lugu hiirest, kellel polnud kelku” (Päike ja Pilv) ning algklassilastele mõeldud jutustus „Poiss, kes tahtis põgeneda” (Tänapäev). „Tüdruk, kellel oli saladus” on viimati mainitu mõtteline järg, kuid on edukalt loetav ka ilma esimest osa teadmata. Mõlemad teosed on saanud tuule tiibadesse käsikirjakonkursilt „Minu esimene raamat” – poisiraamat saavutas seal teise, tüdrukuraamat aga lausa esimese koha.
Mõlema raamatu sündmused keerlevad ümber linnapoiss Mardi, kes esimeses osas on lasteaia-, teises aga juba koolipoiss. Kui esimeses osas oli sündmustiku käivitajaks vanemate puhkusereis, mis poisi vanaema juurde suve veetma viis, siis teises osas tulevad vanaema-vanaisa, suvevaheajal leitud sõber Siim ning teda kasvatav vanaema linna Mardi perele jõuluks külla. Nende kodudel hoiab silma peal Nurga-Jaanus, üksinda elav külamees, kellega Mardile on meeldinud suurte filosoofiliste teemade üle arutleda.
Poisid ja nende pered veedavad linnas lõbusalt aega: üheskoos käiakse kinos ja linna peaväljakul kuuske vaatamas, veedetakse aega mängumajas ja küpsetatakse jõulutoite. Kui Mart ühel õhtul imekauneid klaverihelisid kuuleb, sünnib poistel kiire plaan nende helide tekitaja kindlaks teha. Aga nagu sageli ikka – niipea, kui üks müsteerium lahenduse leiab, sünnivad uued mõistatused, mis samuti lahti harutada tuleb. Nii ongi Siimul ja Mardil enne jõulurahuni jõudmist palju teha, kuid õnneks leiavad nutikad tegelased keerulisematestki olukordadest sõprade ja pere toel väljapääsu.
Erinevalt paljudest teistest noortest lastekirjanikest on Kadri Lepp oma teoseis üdini aus ja julge. Avameelselt käsitleb ta näiteks üksilduse ja üksinduse temaatikat, arutleb armastuse ja sõpruse, leppimise ja lootmise olemuse üle. Teemale lähenemine pole aga ühekülgne ja ainuvõimalikke lahendusi pakkuv, vaid avatud ja mitmeid võimalikke valikuid kaaluv. Kõige selle juures ei häbene Kadri Lepp ka idülli, meeleliigutust, ehk pisukest sentimentaalsustki, aga ometi ei muuda see teost läägeks roosamannaks. Pigem tekib tunne, et elu on ilus ning kõik inimesed on head.
Tundliku ja idüllilise laadi poolest tuntud illustraatori Kadri Ilvese pildid sobivad imehästi täiendama Kadri Lepa teksti. Punnispõsksed lapsed ja triibulised villasokid, punasetäpilised kruusid ja romantilised puumajad, pikad kaltsuvaibad ja soojust õhkuvad ahjud – kõik see annab edasi kirjaniku harmoonilist maailmapilti.
Lõpetuseks: kui on tahtmine lugeda midagi ilusat, siirast ja liigutavat, midagi, mis tuletaks meelde, mis on elus oluline, tasub Kadri Lepa raamat kindlasti kätte võtta. Jõulu(ootuse)aeg saab selle kaudu uue mõõtme.
Illustreerinud Kadri Ilves
Tänapäev, 2017
125 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
