Kairi Look pole lastekirjandussõbrale tundmatu nimi. Mõni aasta tagasi ilmunud debüütraamat „Leemuripoeg Ville teeb sääred” (2012) tunnistati kriitikute poolt üksmeelselt õnnestunuks. Peagi teenis teos ka noorte lugejate armastuse ning tõlgiti saksa keelde. Käesoleva aasta lõpul aga ilmus noorelt autorilt koguni kaks raamatut: väikelaste jõululugu „Peeter, sõpradele Peetrike” ning põnevusjutt „Lennujaama lutikad ei anna alla”. Neist viimase käsikiri saavutas tänavusel lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” esikoha.
Raamatu tegelaskond on nii eesti kui ka maailma lastekirjanduspildis pigem haruldane. Pole just palju teoseid, milles tegutseks terve kogukond putukaid. Ja kui putukad kord tegelasteks valitakse, satuvad olulisse rolli just meeldivamad loomakesed nagu mesilased, sipelgad või lepatriinud. Kairi Look on aga kandvatesse osadesse valinud enamuse arvates ebameeldivad väikeloomad – kirbud, lutikad, prussakad jne. Teose peategelaseks on lutikapoiss Ludvig, kes pärineb lennujaama lutikate uhkest soost. Sündmustiku käivitajaks on vanasse lennujaama saabuv puhtusekontroll pedantse härra Tangensi isikus. Kuna loomakesed lageda taeva alla sattuda ei taha, otsustavad nad lennujaama päästa ja selle ise läikima lüüa.
Kairi Loogi suurimateks voorusteks on tema värvikas sõnavara ja hea tegelastunnetus. Ta seob osavalt putukate kogukonna inimühiskonnaga, leides neis rohkelt ühiseid jooni, kuid osutab võluvalt ja humoorikalt ka ühe või teise seltskonna tegutsemise ja toimimise kitsaskohtadele. Oma uue raamatuga näikse kirjanik ütlevat, et kõik on suhteline ning palju sõltub sellest, millisest vaatepunktist probleemi lahata. Üks aga, mis kindlamast kindel – „koostöös ja planeerimises peitub edu võti” (lk 196) ning ilma sõpradeta pole rõõm edust mitte midagi väärt. Need peale raamatu lugemist kõlama jäänud tõeterad kehtivad ühtmoodi nii putukate kui ka inimeste maailmas.
Teos on oskuslikult struktureeritud. Lugu on jagatud proloogiks ning kolmeks osaks, millest esimene tutvustab tegelaskonda, teine jutustab lennujaama koristamisest ning kolmas puhtusekontrollist. Iga osa jaguneb noore lugeja vastuvõtuvõimet arvestavateks peatükkideks. Sageli lõpevad peatükid huvikonksuga, mis innustab raamatut üha edasi lugema. Kahju ainult, et pole lisatud sisukorda. See aitaks paremini teose ülesehitust tunnetada ning hõlbustaks pärast lugemist märgatavalt meeldivate kohtade ülesleidmist.
Raamatu on illustreerinud multitalent Kaspar Jancis, kes muusika, lavakujunduse, animafilmi ja paljude muude tegemiste kõrvalt aeg-ajalt ka lastekirjandusse eksib. Ja tore on! Lisaks fantaasiarikkale ja põnevale autoriraamatule „Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas” (2010), mis muide samuti pajatab putukate värvikast elust, on ta illustreerinud näiteks ka Kätlin Vainola lasteraamatu „Ville” (2006) ning Jaanus Vaiksoo luulekogu „Supipotikarneval” (2012). „Lennujaama lutikate” piltide jaoks on Kaspar Jancis valinud jõulised värvid. Iga tema joonistatud tegelane on omanäoline karakter – värvikas ja värske. Vahvad, humoorikad, väikeste vimkadega pildid laiendavad teksti ning avardavad lasteraamatuillustratsiooni piire.
Illustreerinud Kaspar Jancis
Välja andnud kirjastus „Tänapäev”
208 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
