Kunstist ei kiputa meil lastele just ülearu tihti kirjutama. Eesti autorite värskematest käsitlustest meenub vaid Kertu Sillaste kunstiliike tutvustav mudilasraamat „Igaüks teeb isemoodi kunsti“ (2016). Vastavateemalisi tõlkeraamatuidki ilmub nõnda napilt, et tühimikku ses vallas need täita ei suuda. Nii ongi suve kuumimatel päevadel ilmavalgust näinud „Mina, Milda ja meister Michel“ tõeline maiuspala neile, kel sügavam kunstihuvi juba olemas, kuid ka hindamatu avastamisallikas neile, kes ses vallas alles esimesi samme teevad.
Mitme omanäolise lasteraamatu autor Anti Saar ja intrigeerivate pildilahenduste poolest tuntud Urmas Viik on KUMU kunstimuuseumi palvel sealse suurnäituse „Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades“ toeks ja lisaks kokku pannud raamatu, mis aitab lastel nähtuga tihedamat kontakti saavutada. Samas ei pea teosest rõõmu tundmiseks tingimata näituseteed jalge alla võtma: Sittowi maalid on raamatus ära toodud ning raamat terviklik ka omaette.
Anti Saare jutustus Michel Sittowist ja temaaegsest kunstielust on rüütatud mõnusasse, lastele lihtsalt arusaadavasse raamjutuga vormi. Raamatu kandvateks tegelasteks on kaksikud Mattias ja Milda, kes vanemate reisi ja koduse remondi ajal elavad üliõpilasest onu Teedu juures. Kuna kunstiajalugu õppival Teedu puuduvad nii televiisor, arvuti kui ka lasteraamatud, mida Mattiasele ja Mildale unejutuks ette lugeda, tuleb noormehel miskit muud välja mõelda. Ta asub lastele rääkima lugusid maalikunstnik Michel Sittowist. Käsitletud saavad nii kunstniku lapsepõlv, kujunemine kunstnikuks, õpingud Euroopas kui ka tagasisaabumine Tallinna. Teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Nii saab noor lugeja Sittowist kuulates aimu ka kunstielust laiemalt: kuidas valmistati ette puutahvleid, millele maaliti, milliseid ülesandeid täitis õpipoiss jne. Omajagu tähelepanu pühendatakse ka 15.–16. sajandi olmele: milliseid riideid kandsid mehed ja naised, kuidas reisiti, ametit valiti jne. See aitab noorel lugeja teadmisluudele liha peale kasvatada ning mõista mitte ainult kõnealust kunstiliiki või konkreetse kunstniku töid, vaid ka elu üldisemalt. Samuti saavad noored lugejad, nagu peategelased Mattias ja Mildagi, tuttavaks mõistetega nagu lineaarperspektiiv, krakelüür või dendrokronoloogia. Kes mõistete täpse tähenduse, nimetatud isikute või paikade kohta täpsemalt teada soovib, saab lisaks uurida sõnastikku raamatu lõpus. Sealsamas on ära toodud ka Michel Sittowi teosed lühikirjeldustega.
Koostajate valik kasutada illustraatorina just Urmas Viiki tundub ainuõige. Viik pole viimastel aastatel just ülemäära lasteraamatuid teinud, pealegi sobib tema käekiri ja mõtteviis antud teema ja Saare tekstiga kui valatult. Illustratsioonid on mitmekülgsed, vaheldusrikkad ja intrigeerivad, läbimõeldus ja ‑töötatus paistab silma raamatu igal leheküljel. Kunstnik püüab kaasata noort lugejat-vaatajat igal võimalikul viisil: illustratsioonidele on lisatud teksti, on kasutatud kollaaži ja piltjuttu, antud lahendamiseks ülesandeid jne. Nii et ühekordsest lugemisest ja vaatamisest jääb kindlasti väheks, uurimist jätkub päevadeks.
Muuseas, KUMU näitus Michel Sittowist on avatud veel 16. septembrini.
Illustreerinud Urmas Viik
KUMU, 2018
80 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm