Eesti Lastekirjanduse Keskuse uus kodu asub Tallinna vanalinnas, päris Pika tänava lõpus, majas number 73. Maja on õige pisut üle saja aasta vana, valminud aastatel 1901-1902. Seega jääb ta lausa poisikese seisusesse võrreldes oma auväärses eas naabritega – suurtükitorni Paksu Margareeta, Kolme Õe, Pika ja Tolli tänava ehitistega, mis kõik on pärit 14.-16. sajandist. Lõunast ja edelast piirab maja hoovi 14.-15. sajandil ehitatud linnamüür ja Wulfardi torn.
Kinnistu täpne tekkelugu ei ole kahjuks teada, kuid igatahes olid ka enne praegust maja sellel krundil hooned ja toimus elutegevus. Üht-teist selgus Rasmus Kangropooli ja Mai Lumiste isikuarhiivist „Märkmed ja lühiülevaated Tallinna all-linna kinnistute omanikest“, millega tutvusin Tallinna Linnaarhiivis. Alljärgnevalt mõned väljavõtted nimetatud uurimusest.
1492. a. teatest selgub, et kõnealune krunt kuulus Marten Klosterveltile (oli saanud Tallinna linna kodanikuks 1460). Temalt läks maja edasi Hinrick Kosterile (linnakodanik aastast 1470) ja veel edasi Hans Bomhouwerile (linnakodanik aastast 1483). Birgitta Bomhouwer, kes viibis ise küll Pirita kloostris, loovutas 1545 oma maja Pika tänava nurgal vastu suurt Rannaväravat, härra Curdt Münstermani lese ja laste vöörmündritele (Curdt Münsterman oli Tallinna raehärraks aastatel 1537-1542). Need faktid iseenesest ei anna aimu, kuidas tolleaegne maja välja nägi, küll aga saame teada, et 1607 läks Suure Rannavärava vastas Pika tänava lõpus asuv väike nurgamaja Münstermanni pärijate sugulasele Ebert Hottfilterile.
Mõned faktid ka hilisemast ajast. Aastal 1795 elasid samal krundil asuvas majas kaks von’i tiitliga härrat: kindralmajor von Bohl, keda teenindas Lähtru mõisa pärisorjast teenija, ja kindral von Streitenfeld, kes pidas nelja teenijatüdrukut (neist kahe nimi oli Trino) ja ühte Tomase nimelist pärisorjast kokka. Seega oli majas 8 elanikku.
Pärandamise ja ostmise teel pidevalt omanikke vahetanud krundi omandas 1842. a. Andreas Koch. Järgnevad 90 aastat kuulus krunt Kochide suguvõsale. Aastal 1900 palus Kochide suguvõsa järjekordne esindaja linnavalitsuselt luba kahekordse elamu ehitamiseks ja selle loa ta ka sai. Ehituses oli tol ajal üsna tavaline, et kasutati ära samal kohal asunud vana hoone ehituskehandit. Kuidas see antud maja puhul väljendus, ei ole teada.
Maja projekteeris balti-saksa arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer (1831-1900), kes ligi paarkümmend aastat pidas Eestimaa kubermanguarhitekti ametit ning ajuti täitis ka Tallinna linnaarhitekti ülesandeid. Knüpffer kavandas Tallinnasse hulga historitsistlikke, renessanss-stiili sugemetega hooneid.
Pikk 73 maja kavandati neogooti stiilis kahekordse villana, milles aimus ka juugendile omaseid jooni. Fassaade liigendavad kolmnurksed frontoonid, sissepääs on kõrge teravkaarportaali alt ja suuri aknaid aitab esile tuua tuudorraamistus. Fassaade seob omavahel n-ö murtud nurk, millel järjekordselt kõrge kaaraknaga kolmnurkviil. Suurtükitorni Paks Margareeta vastasnurgal on majal romantiline gootilaadne kivipiirdega rõdu. Raamat „Eesti arhitektuur I“ (Tln: Valgus, 1993) nimetab maja heaks näiteks inglise mõjudest Tallinna historitsismis.
Kuidas ja mismoodi perekond Koch selles majas elas, selle kohta teave puudub, kuid liikudes majas nii all- kui ülakorrusel, mõõtes samme hoone tagaküljel asuvas trepikojas, viibides linnamüüriga ümbritsetud romantilises siseõues, võib ju fantaseerida ja ette kujutada.
Must-valgel on aga kirjas, et 1933. a. suvel müüdi maja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri Osaühingule. Neli aastat hiljem, 1937. a. sügisel omandas maja Martha Salmann. Teatakse ka seda, et 1938 ehitati hoone sisemus arhitekt Eugen Habermanni (1884-1944) projekti kohaselt ümber. E. Habermann oli eesti soost arhitekt, kes oli ühtlasi Eesti Arhitektide Ühingu asutaja ja selle esimene esimees.
Tallinna Linnaarhiivi dokumendid annavad tunnistust selle kohta, et proua Salmann hakkas peagi üürilisi pidama. 1938. a. lõpul elas majas 10 inimest, nii mõlemal korrusel kui ka keldris. Majaproua ise elas teisel korrusel, tema käsutuses olid üks tuba, köök ja vannituba. Aga kellegi esimesel korrusel elava Joosep Aruvee käsutuses oli koguni kolm tuba koos köögiga. Vaatamata üüriliste pidamisele ei tulnud Martha maja ülalpidamisega siiski vist eriti toime. Nimelt saabus talle 1938. a. mais linnavalitsuse märgukiri, milles nõuti maja fassaadi kiireloomulist remonti sealt kooruva värvi ja üldise räämas väljanägemise tõttu. 1939. a. algupoolel esitas proua Salmann Tallinna Linnavalitsusele palve, et see pikendaks tema maja välisfassaadi värvimise tähtaega 1. oktoobrini 1939. Palve rahuldati osaliselt ning uueks tähtajaks määrati 1. august 1939.
Saabus keeruline 1940. aasta ja uus riigikord määras maja Jõu- ja Soojusmajanduse Valitsusele. 1940. a. novembrikuisest Tallinna Linnavalitsuse koosoleku protokollist selgub, et elektrijaama käitis ei ole Pikk tn 73 ruume enda valdusesse saanud, sest seal toimuvad hoopiski moodsate tantsude kursused.
1941 läks maja edasi Sanitaar-Epidemioloogia Jaamale. Üleandmise dokumendis oli kirjas: 1. Elumaja – kahekordne halli lubjavärviga kaetud kiviehitis tsinkplekist katusega. Maja alumisel korrusel on linna elektrijaama purustamise tagajärjel neliteist purunenud aknaruutu. 2. Kõrvalhoone – ühekordne halliks värvitud tsinkplekist katusega (endine hobuste tall). Maja väärtust ühes kõrvalhoonetega hinnati kümnele tuhandele riigimargale.
1959 anti majavaldus vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu korraldusele üle ENSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstusele. Üleandmisaktist selgub, et maja vajas põhjalikku kapitaalremonti. Hoone tehniline seisukord oli mitterahuldav: katus lasi vett läbi, veetorustik oli avariiolukorras, kaks korstnat kokku kukkunud ja ülejäänud kohe varisemas, enamus ahjudest kõlbmatud. Ometi pidid siin koheselt tööd alustama ajakirjade „Nõukogude Naine“, „Pioneer“, „Kehakultuur“, „Pilt ja Sõna“ ning „Noorus“ toimetused, ja õige pea alustasidki.
1978 hakkas maja haldama ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakond, kes kavandas ruumid ümber vastavalt uutele vajadustele.
1995 sai maja enda bilanssi Eesti Kunstimuuseum ning seda hakati kasutama maalifondi hoidlana.
2004. a. kevadel võttis Kultuuriministeerium vastu otsuse, et ajalooline hoone asukohaga Pikk 73 renoveeritakse Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse (asutuse tollane nimi) uueks koduks. 2005 valmis hoone projekt koos sisekujundusega. Ehituse algus küll venis ja lükkus erinevatel põhjustel mitmeid kordi edasi, aga 2007. a. jaanuaris alustati maja renoveerimistöödega. Tööde tellija oli Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus, projekteerisid arhitektid Eva Laarmann (Tartu Projekt OÜ) ja Ilmar Jakobson (OÜ Inrestauraator Projekt), sisekujunduse tegi Laika, Belka & Strelka OÜ. Ehitas OÜ Tarrest Ehitus, ehituse järelevalvet teostas OÜ Tarve ja muinsuskaitsealast järelevalvet Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse osakond, mööbliga varustas AS Standard. Lisaks loetletutele kümneid ja kümneid erinevaid spetsialiste hea nõu ja mõtetega.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse pere loodab südamest, et keskuse uue kodu võtavad kiiresti omaks kõik lastekirjanduse sõbrad ja huvilised ning maja täitub raamatu- ja lugemishuviliste lastega. Nii suvel kui talvel hommikust õhtuni.
Krista Ruuse
