Ettekanne lastekirjanduse aastakoosolekul 5. märtsil 2013 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Karneval on täpselt nagu köögiviljasupp:
kartul, kapsas, kaalikas ja porrulaugujupp,
porgand, herned, till ning sibul, maitserohelist,
veidikene soola, pipart…, köömneid? – küllap vist!
/J. Vaiksoo „Karneval”, kogust „Supipotikarneval”/
Mullune lastele mõeldud kirjavara on nii haralihoidev ja mitmekesine, et sellele ei oska esmalt otsa vaadates peale ilmumisaasta mingit ühist nimetajat või läbivat joont leida. Seepärast tundub võrdlus kaootilise ja värvikireva karnevaliga igati asjakohane. 2012. aasta lastekirjandus sarnaneb sellega nii oma lustakuse, fantaasiakülluse, naeru, kuid samas ka osava maskeerumisoskuse poolest. Selles on küll tibake soovi poosetada või lihtsalt tähelepanu kerjata, kuid õnneks ikka rohkem lusti kirjutamisest ja lastele rõõmu valmistamisest.
Mullu ilmus lastele 109 nimetust eesti ilukirjandust, neist 75 esmatrükki – 10 luule- ja 65 proosaraamatut. Võrreldes üle-eelmise aastaga on eesti ilukirjanduse koguarv küll pisut langenud, kuid esmatrükkide arvud on jäänud peaaegu samaks. Küll aga on toimunud märgatav muutus algupäraste ilukirjanduslike esmatrükkide koostises –rohkem ilmub raamatuid mudilastele.
Meie mudilasraamat pole enam homogeenne mass, vaid väga erinevaid teoseid sisaldav kogum. Järjest rohkem annavad tooni pildirikkad, vähese teksti, kuid suure mõttega raamatud. Üha harvem kohtame suhtumist, et titele käib kah. Parimail juhtudel moodustub kirjaniku suurepärasest tekstist, kunstniku illustratsioonidest ja kujundaja tööst sünergia, mis haarab kaasa ka täiskasvanu. Aino Perviku „Rändav kassiemme” (Tammerraamat) räägib, mis juhtub rändava kassiemaga, kes saab pojad. Kertu Sillaste „Pannkoogiraamat” (Päike ja Pilv) on vahva ideega raamat, mis jutustab loo pannkoogitegemisest ja -söömisest ning pakub ühtlasi ka retsepti. Uustulnuka Kristi Kangilaski „Päike läheb puhkusele” (Päike ja Pilv) pajatab loo päikesest, kes, väsinud pidevalt töötamisest, otsustab puhkusele minna ja veidi aega kassina laiselda. Piret Raua „Kolm soovi” (Tänapäev) põhineb eesti muinasjutul, milles tülitsev abielupaar saab võimaluse kolme soovi täitumiseks. Indrek Koffi „Meie suur puu” (Päike ja Pilv) jutustab haaravalt puu tähtsusest ühe perekonna elus. Eva Koffi „Keerutädi” (Päike ja Pilv) jutustab vahva loo Pelgulinnas elavast pruuni mantlit ja baretti ning ruudulist kotti kandvast Keerutädist, kes seob kogukonna ühte.
Vahvad raamatud väikestest tüdrukutest on pisut rohkema tekstiga Epp Petrone „Anna hambad” (Petrone Print) ja Tiia Selli „Rõõmus Miia” (Dolce Press), mis ei esita lapsi nukkude, vaid oma mõtete ja tunnetega inimestena. Värsivormilised Triin Soometsa „Miks su pole saba?” ja Jaanus Vaiksoo „Jõulutaadi ootel” (mõlemad Päike ja Pilv) sarjast „Loen ise!” on mõeldud lugemises esimesi samme tegevale lapsele.
Mulluste lasteraamatute armastatuim alaliik on aga lühikeste fantaasialugude kogumik. Piret Raua „Natuke napakad lood” (Tänapäev) rõõmustab absurdi- ja fantaasiasõpru nende vanusest hoolimata. Raamat esindab lastele omast animistlikku maailmapilti: kõik elab, hingab ja tunneb. Tegemist ei ole aga lihtsa personifikatsiooniga, vaid kirjanik kasutab rohkelt hüperbooli, pahupidistust ja teisi võtteid üllatavate tegelaste ja sündmuste loomiseks. Nii sünnivad lõbusad jutud meid kõiki ümbritsevatest esemetest, loomadest toiduainetest, inimestest.
Värvikat ja mitmekesist lugemist pakub Kristiina Kassi „Õpetaja Kusti kummitab” (Tänapäev). Enamasti on siin juttude peategelasteks fantaasiaolendid, nagu hambahaldjad, hiiglased, nõiad ja päkapikud, kuid esineb ka realistlikke tegelasi, kes ebatavalistesse olukordadesse satuvad. Mõni lugu on hindreylikult õpetlik ja lausa äärmuseni pahupidistatud. Kristiina Kassi jutt voolab takistusteta ja lobedalt. Tema fantaasia on elav ja vaimukas, seda on tore ja pingevaba jälgida.
Aino Pervik kasutab kogumikus „Kirjatähtede keerukas elu” (Tänapäev) küll viimasel ajal üsna levinud tähepõhiste lugude või luuletuste mudelit, kuid kuna ta ei püüa kramplikult iga tähe kohta teksti toota, on tema lood punnitamata ja loomulikud, kantud süžeest, mitte formaalsest kirjatähest. Seepärast on igal lool ka laiem, kirjatähtede keerukast maailmast kaasaja Eestile üle kantav ja siinset elu mõtestav tähendus. Nii käsitleb kirjanik televiisori ja raamatute vahelisi suhteid, esialgu tühisena tunduvat narrimist, mustuse olemust, toitumise küsimusi. Pervik avardab laste maailma alates sellest, kuidas piima saadakse, kuni filosoofilise maailmapuu ja diplodookusteni.
Fantaasialugude kogumikke on teisigi, nt Kärt Hellerma „Taevarändurid ja teisi jutte” (Ajakirjade Kirjastus) ning Markus Saksatamme „Tädi hakkab tuuleloheks” (Tänapäev), kuid need jäävad eelmainitute taustal kahvatumateks.
Ka mullu ilmunud pikemate fantaasiajutustuste hulgas on nii mõndagi köitvat, kaasahaaravat ja mõtlemapanevat. Aino Perviku „Klabautermanni mure” (Tänapäev) on küll fantaasiajutt, kuid teose olustik ja probleemid on realistlikud. Ei kujuta ette ühtegi teist meie lastekirjanikku, kellel tuleks pähe lastele inimkaubandusest rääkida ja teha seda neile arusaadavalt, kuid mitte lihtsustades. Ka teised tema mullused teosed rõhutavad olulisi väärtusi ja inimõigusi. Aino Pervik on meie lastekirjanduse au ja südametunnistus, tema raamatud pole kirjutatud meelelahutuseks ei autorile endale ega lugejale – need on loodud kestma.
Kätlin Kaldmaa poeetiline muinasjutt „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (Ajakirjade Kirjastus) on nukker, kuid lootusrikas lugu vaprast ja hakkajast Keegist, kes elab emaga kahekesi. Kuna teised tema lähikondsed ei usu ta isa olemasolusse (sest mida oma silmaga pole näinud, ei saa ju olemas olla), otsustab Keegi tõestada, et isa on olemas ja minna teda otsima. Kätlin Kaldmaa on osav kirjelduste kaudu edastama tundeid ja mõtteid. Ridade vahele peidetu on sageli olulisemgi kui otsesõnu väljaöeldu.
Debütant Kairi Looki „Leemuripoeg Ville teeb sääred” (Tänapäev) on humoorikas loomajutt, milles hakkaja leemur peenutseva oravaga kampa lööb ja maailma avastama sõidab. Noor autor näitab end tugevana just karakteriloomes, ka sõnavara on värvikas ja sõnastus kaasakiskuv.
Möödunud aastal ilmus realistlikku kirjandust veidi enam kui tunamullu. Aino Perviku „Tirilinna lood” said 7. osa. „Isegi Max ei usu enam” (Tammerraamat) käsitleb hingekriipivalt süütunde ja ebausu teemasid lapse vaatevinklist.
Kadri Hinrikuse jutustus „Et head haldjad sind hoiaksid” (Tammerraamat) lahkab samuti raskeid teemasid. Raamatu peategelasteks on 8-aastased kaksikud Uku ja Tuule, kelle ema on paar aastat tagasi surnud, ning kes elavad koos isaga. Kuigi toimunu on traagiline ja raske, on lapsed sündmusega toimetulekuks leidnud oma viisi. Nimelt arvavad nad, et nende ema elab edasi haldjana, kes nende üle valvab ja nende eest hoolitseb. Paraku pole aga isa nii hästi kohanenud. Armastatud naise surmast tingitud depressioon ja üksikvanema suurenenud töökoormus muudavad ta kohati lausa apaatseks. Seepärast peavadki lapsed elus juhirolli haarama.
Tallinna Keskraamatukogu poolt kõigile pealinnas kooliteed alustanud lastele kingitud Mika Keräneni jutustus „Armando” (Tallinna Keskraamatukogu) käsitleb samuti olulist teemat – võõramaalaste kohanemist Eestis, kuid lahendatud on see pisut pealiskaudselt ja trafaretselt.
Ilmar Tomuski „Kolmanda A kriminalistid” (Tammerraamat) on tore ja humoorikas krimilugu, millesuguseid meie kirjanikud just ülearu kirjutama ei kipu. Vahvad tegelased, soe huumor, ootamatud süžeepöörded, igati korrektne, kuid siiski ilmekas väljendusviis, mis kõik juba varasematest teostest tuttavad, ei ole ka ses teoses kirjanikku maha jätnud.
Humoristlik, kohati ka hirmutavaid seiku sisaldav Reeli Reinausi „Aguliurka lapsed” (Tänapäev) on juba mitmel pool sarjata saanud ebaõnnestunud pealkirja pärast. Vaatamata sellele apsakale on tegemist tubli ja asjaliku lugemisega poistekamba tegutsemisest äärelinnas. Reinausi loodud tegelaskujud on realistlikud ning mõtlevad ja käituvad nagu päris poisid.
Põhikoolilastele pole kirjandust kunagi üleliia palju olnud. Debütant Juhan Voolaiu „Kullamäe lood” (Atlex), mis pajatab samuti vahva poistekamba seiklustest, sedakorda siis Viljandi agulis, täidab tühikut tõhusalt. Noor kirjanik on hea jutustaja, ta tekst voolab värvikalt ja takistusteta. Kohati isegi ehk liiga kergelt, nii et kõrvalliinide rohkuse tõttu võib lastel meelest kaduda põhisüžee või hajuda tähelepanu.
Debütant Riina Pauklini „Suure Lohe maa: Värava saladus” (Sinisukk) esitleb end fantaasiatriloogia esimese osana. Köitva põneviku peategelasteks on kolm vaprat venda, kes tänu juhusele satuvad paralleelmaailma. Autori fantaasiamaailm on omanäoline ja värvikas. Pinge loomise ja hoidmise oskus muudab süžee hoogsaks, selles on rohkelt ootamatuid pöörakuid, mis ei lase tähelepanul hajuda ja kutsuvad kaasa elama.
Kogenud laste- ja noortekirjaniku Ketlin Priilinna jutustuse „Igavesti sõbrad” (Tänapäev) peategelasteks on internetifoorumis tutvunud tüdrukud, kes üksteise toel õpivad eluraskustega toime tulema. Teose suurimaks väärtuseks on vanusegrupi hea tundmine ja tegelaste siseilma kujutamise kaasaegsus ja realistlikkus.
Noortekirjanduses valitseb meil juba paar aastat sisuline kriis. Nii realistlikud kui fantaasiakirjanduse valda kuuluvad noorteromaanid pakuvad vaid lihtsaid ja üheplaanilisi lugusid. Tõlkekirjandusest meie noorteraamatutele nakanud seebiooperlikud maneerid ning kõikvõimalikud vaimolendid ja „müstika” mõjuvad trafaretselt, uusi teemasid või vana teema värskeid lahtikirjutusi tuleb ette haruharva. Vaid Ketlin Priilinna „Armastusega fännidelt” (Tänapäev) tõstatab uue tänapäeva noortele olulise teema, kuid selle avamises esineb konarusi. Esileküündivaid noorteraamatuid möödunud aastal kahjuks ei ilmunud.
Mulluses lasteluules toimus aga nii mõndagi rõõmustavat. Ilmus kaks väärikat ja muljetavaldavat koondkogumikku: Leelo Tungla „Südasuvi” ja Ellen Niidu „Taeva võti” (mõlemad Tammerraamat). Ka IlmarTrulli „Tuvi jalutab” (Varrak) pakub juba tuntud kvaliteeti. Rohkelt allusioone ja intertekstuaalseid vihjeid sisaldavad napis sõnastuses luuletused pakuvad lugemisrõõmu igas vanuses lugejaile, olles nõnda tänuväärt materjal ka teismelisele luulesõbrale. Sulev Olli kogumik „Päevad käivad päripäeva” (TEA) kätkeb endas tähtpäevaluulet, kuid Olli valik pole tavapärane, sest üldtuntud tähtpäevade sekka satub ka vähemtuntuid, nagu tõnisepäev või urbepäev.
Jaan Pehki, Aapo Ilvese, Contra ja Alari Pikkoraineni ühiskogu „Isa sokk on matkasell” (IlmaPress) rõhutab pigem nelja mehe sarnasusi kui erinevust. Sümpaatne on kogu isamaaline hoiak (Contra „Kamapallimaa”, „Rahvuslind”). Samas on kaasaja elu kitsaskohtadele viitavaid värsse (Alar Pikkoraineni „Suured inimesed”) ning rohkelt soovitusi eluga paremini hakkama saamiseks (Jaan Pehki „Head raamatud”, Aapo Ilvese „Arvuti”, Alar Pikkoraineni „Ilmajaam”).
Jaanus Vaiksoo „Supipotikarneval” (Koolibri) on mullustest lasteluulekogudest muljetavaldavaim. Varasemate kogudega võrreldes näitab Vaiksoo end küpsema, siirama, julgema ja vabamana. Kogu koosneb väga eriilmelistest luuletustest: on valme, pikavärsilisi voolavaid tekste ja rütmikaid kaasakiskuvaid laule. Ka luuletuste ainering on lai, alates eluta asjade hingeelust lõpetades kirgliku juuksuriga ja nohus röövliga. Palju on luuletusi aastaaegadest, kusjuures eelistatuimad on talv ja sügis. Kogumiku üldine toon on tolerantne, last julgustav („Kui on elu liiga hea”, „Ühe pere äpardused”) ning südamlik ja soe („Kallile emmele emadepäevaks!”). Vaiksoo on väga keeleteadlik luuletaja. Tema värssidest ei leia sinna juhuslikult sattunud sõnu. Eesmärgistatult kasutab ta kordusi nii sõnaalgustena kui ka refräänides.
Vaiksoo luuletuses „Karneval” saab värvikirev ja lustlik maskeraad võrdlusaluseks kodumaise köögiviljasupi. Mullune lastekirjandussupp on tema keetjate nägu, lisaks värvikusele ja lõbususele ka tummine ja toitev.
Karneval on vägev pidu suure poti sees,
Köögiviljad podisevad pehmeks keevas vees.
Karneval on soe ja maitsev kõva kõhutäis.
Kohe näha, kes meist täna karnevalil käis!
/J. Vaiksoo „Karneval”, kogust „Supipotikarneval”/
Ettekande tekst on ilmunud ka nädalalehes Sirp 8. märtsil 2013, lk 10.
