2. aprillil 2007 tähistatakse 40. korda rahvusvahelist lasteraamatupäeva. Tänavu on sponsoriks Uus-Meremaa.
Plakati “Stories ring the world” (Maailm on lugusid täis) kujundas maoori päritolu illustraator Zak Waipara.
Läkituse koostas Uus-Meremaa lastekirjanik, 2006. a. H. C. Anderseni preemia laureaat Margaret Mahy (1936).
Maailm on lugusid täis
Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas ma lugema õppisin. Kui olin veel päris väike, pagesid sõnad mu silme eest nagu pisikesed mustad sitikad. Mina aga kavaldasin nad üle. Õppisin sõnu ära tundma, ükskõik kui kiiresti nad ka ei jooksnud. Ja viimaks – viimaks ometi võisin avada mis tahes raamatu ja aru saada, mida sinna oli kirjutatud. Sain juttude ja naljade ja luuletuste lugemisega täitsa ise hakkama.
Ometi ootasid mind ees üllatused. Lugemine andis mulle võimu lugude üle, aga omal moel võtsid lood võimust minu üle. Ma pole neist tänini lahti saanud. See on osa lugemise salapärast.
Me avame raamatu, süveneme sõnadesse ja meie sees vallandub lugu. Neist sirgetes ridades üle valge lehe jooksvatest mustadest sitikatest saavad kõigepealt arusaadavad sõnad ning seejärel imelised kujutluspildid ja sündmused. Kuigi mõnel lool ei paista olevat mingit seost tegeliku eluga, kuigi nad pakuvad kõikvõimalikke üllatusi ning venitavad võimalikkuse piire kummipaelana siia-sinna, lõpuks toovad head lood meid ikkagi iseenda juurde tagasi. Lood on sõnadest tehtud ja kõik inimesed ihkavad sõnade abil seigelda.
Suurem osa meist alustab kuulajana. Kui oleme väikesed, mängivad ema ja isa meiega, loevad salme, siputavad meie jalgu (“Koer läks karja….”) või plaksutavad meie käsi (“Tee kakku, kasta saia…”). Me kuulame neid sõnamänge ja naerame nende peale. Suuremaks kasvanud, õpime lugema musta trükikirja valgel paberil ning isegi kui loeme hääletult, saadab seda mingi hääl. Kelle hääl see on? See võib olla meie enda hääl, lugeja hääl, kuid seal on veel midagi. See on loo hääl, mis kajab lugeja peas.
Loomulikult on tänapäeval igasuguseid jutustamisviise. Ka filmid ja televisioon vestavad lugusid, aga seal kasutatakse keelt teistmoodi. Tele- ja filmikäsikirjade autoritel palutakse sageli vähem sõnu kasutada. „Las pilt räägib enda eest,“ ütlevad asjatundjad. Televiisorit vaatame mitmekesi, lugedes aga oleme enamasti üksi.
Elame ajal, mil maailm on raamatuid täis. Lugeja peab oma teekonnal leidma tee läbi raamatute, ja seda saab teha ainult lugedes. Lugeja seiklus seisneb selles, et ta leiab metsikust raamatudžunglist mõne loo, mis kerkib esile nagu võlur, mõne loo, mis on nii põnev ja salapärane, et lugejast saab uus inimene. Ma usun, et iga lugeja elab just sellele hetkele, mil igapäevaelu taandub ja annab teed uuele naljale, uutele ideedele, uutele võimalustele, mis on sõna jõul ellu ärganud.
“Jah, see on tõsi!” hüüab hääl meie sees. “Ma tunnen su ära!” Lugemine on ju põnev, eks ole!
Tõlge: IBBY Eesti osakond
