Juba aastaid kõlab kevadeti kümnete koolide aktusesaalides „Koolikell, koolikell…”. Umbkaudu samal ajal, 21. mail tähistab oma sünnipäeva ka laulu sõnade autor Ira Lember. Tänavu on pidu eriti uhke – ühel meie eakamal ja viljakamal lastekirjanikul täitub 90 eluaastat.
Tema pikale, üle 50-aastasele loometeele tagasi vaadates märkame, kui palju on Ira Lember korda saatnud ning kui laiahaardeline ta oma loomingus on olnud. Näib, et pole žanrit, milles ta poleks julgenud end proovile panna. Alates debüteerimisest luuletustega 1962. aastal ajalehes Säde ilmneb autori soojus ning soov lastele rõõmu ja turvalist kasvukeskkonda pakkuda. Tema sulest on ilmunud jutustusi, lühijutte, luuletusi, millest sadakond on ka viisistatud, kuuldemänge, nukunäidendeid jm. Ira Lember on kirjutanud nii realistlikke kui fantaasiaraamatud. Lisaks mahukale lasteloomingule on ta avaldanud rohkelt romaane täiskasvanutele. Kirjaniku loomingu tagamaadest annavad aimu mälestusraamatud.
Nii mõnigi Ira Lemberi teos on saanud inspiratsiooni kirjaniku pojast Tõnust. Debüütraamat „Jannu” (1969) ning selle järg „Koolipoiss Jannu” (1981) põhinevadki reaalelul. Kerges humoristlikus toonis antakse edasi argielu situatsioone, mis iga mudilase elus ette võivad tulla: minnakse lasteaeda, aidatakse naabritädi, külastatakse hambaarsti jne. Kõike seda tehakse aga liigse manitsuse ja targutamiseta. Koolipoiss Jannu probleemid ja katsumused on muutunud küll suuremaks, kuid neiski pole midagi, millest sõprade ja pere abiga jagu ei saadaks. Praeguseks on Jannu prototüübil Tõnul oma kirjastus Canopus, mis muu seas ka ema raamatuid välja annab.
Ka jutukogus „Peeter ja vanaisa” (1977) on kirjanik valinud peategelaseks poisi. Peeter on õnnelik, sest lasteaia asemel võib ta veeta aega koos vahva vanaisaga, kes vanemate tööloleku ajal lapsele humoristlikult elu ja maailma selgitab.
Mida aeg seda, seda vanemale lugejale Ira Lember keskendub. Jutukogus „Ülesküntud liivakast” (1983) lahkab kirjanik teismeliste probleeme, olgu nendeks siis suhted vanemate või eakaaslastega, majanduslikud või koolimured. Raamat oli ilmumise ajal üks väheseid sellele vanuserühmale mõelduid teoseid. Ka kirjaniku hilisemad raamatud peavad silmas teismelisi. Peale Eesti taasiseseisvumist avaldas Ira Lember mitmeid fantaasiasugemetega põnevusjutte. „Fantastiline tüdruk” (1994) pajatab tavalisest koolitüdrukust, kelle pinginaabriks satub tulnuktüdruk, kes Maa elanikele nii mõndagi huvitavat õpetab. Raamatu lugejamenu näitab Nukitsa konkursi kolmas koht. Jutustuse järg „Fantastiline poiss” (1997) kirjeldab tüdruku suve ning kohtumist kummalise noormehega. Köitev põnevuslugu „Musta kaarna küüsis” (1997) aga räägib inimröövi ohvriks langenud tüdruku pääsemisloo. Omas ajas haruldane žanr ja teema tõi kaasa edu – raamat saavutas Nukitsa konkursil 2000. aastal koguni esimese koha.
Viimasel ajal on Ira Lember keskendunud täiskasvanud lugejaskonnale, avaldades peamiselt romaane ja mälestusliku koega raamatuid. Kuid ükskõik, kellele või millest ka Ira Lember kirjutab, ikka teeb ta seda optimistlikul, elurõõmsal ja lootust süstival viisil, nii et lugejal jääb pärast raamatu lõpetamist tunne toetavast sõbrakäest, mis ta eluraskustest üle aitab ja uusi perspektiive näitab.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
