Ettekanne lastekirjanduse aastakoosolekul 3. märtsil 2015 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija ja kriitik, Lääne maakonna KRK lasteosakonna bibliograaf
Mullu ilmunud tõlkekirjandus lastele ja noortele on nagu pidulaud, millel toidukogused varasemate aastatega võrreldavad, aga menüü erinev. On endiselt koolisöökla maitsvat ja tervislikku toitu, kiirtoitu ja toiduvärviga roosaks aetud maiusasju, aga ka laste eine viineritele lisaks tõhus praad kasvavale organismile, kergeid puuvilju ja raskesti seeditavaid palasid. Mõned nopped sellelt laualt ei peegelda kogu valikut. Kes võtaks kõne alla hakklihakaste, kui pakutakse karbonaadi!? Sestap jäävad nimetamata ja kommenteerimata mitmed lemmikud nagu näiteks doktor Proktor.
Eelmise aasta valikus märkab mõndagi erilist. Ilma teeb teise ilma rahvas, krimijutte ja põnevikke leiab siit alates esimese klassi juntsule parajaist kuni noortele pinget pakkuvateni, uurijateks igas vanuses lapsed ja noored, kass, luukere, kamp koletiselapsukesi. Saab vaadata elule nii läbi gorilla kui erivajadusega laste silmade. Peale fantaasiaromaanide tõlgiti mullu vanusele 13+ ka traditsioonilisi noortejutte. Jah, see tõik väärib eraldi märkimist! Esiteks on neid võrreldes müstikuste tingel-tangeliga tõesti murdosake. Teiseks pakuvad tõlkeraamatud täienduseks algupärastele noortejuttudele seda nii vajalikku eneseiroonilist lähenemist, elutervet kujutuslaadi, pisut laiemat vaadet, kui seda on isiklikud mured ja ahvatlevad pahed.
Ilukirjanduse tõlgete arv jäi ka eelmisel aastal kahesaja ääre alla. Kui kordustrükid ning arvukad Anderseni ja Grimmide muinaslugude ümberjutustused maha arvata, siis saame poolteistsada esmatrükki.
Küllaltki haruldane nähtus on kord juba maakeelde ümber pandud teose uus tõlge. Nii juhtus Molnári „Pal-tänava poistega”, mille tõlkis uuesti Reet Klettenberg. Klassika väärib uusi tõlkeid. Jah, küllap kõlabki värske tõlge kaasaegsemalt ja vaid mu-sugused vanainimesed hindavad vana tõlke ajastupärasust. Lihtsustamine pole olnud eesmärgiks, mõned laused on esimese tõlkega võrreldes koguni pikemaks ja keerulisemaks muutunud. Ka „Vendade Grimmide muinasjutte” tasub esile tõsta. Igal põlvkonnal võiks olla oma mahukas Grimmide väljaanne. Kellel Erik Vaheri piltidega kuuekümnendate trükk, kellel Jaan Tammsaare illustreeritud väljaanne kaheksakümnendatest. Mullune on kuuekümnendatel ilmunud saksa algupärandi tõlge, ohtralt illustreeritud ja koledamad koledused on juba algselt kärbitud.
Endiselt on mudilase lugemislaud kõige rikkalikum (40% ilmunust), vanuses 8-12 aastased ja 13+ saavad laias laastus võrdse osa ülejäänust. Noorteraamatutest liigitub lõviosa fantaasia valda. Muudele müstikustele on lisandunud antiik-Kreeka jumalad Rick Riordaini „Percy Jacksonis ja välguvargas”. Tõlkegeograafia on endiselt üksluine – peaaegu pooled on ümber pandud inglise keelest ja selle piires omakorda lõviosa Ameerikamaalt. Põhjamaad kokku moodustavad peaaegu veerandi. Prantsuse keelest tõlgitud raamatute arvu kasv on tänu võlgu mudilasraamatute sarjale „Loomalood lastele” ja vene keele tõlgete arv Mašale ja karule.
Ka varem sai rääkida tõlkekirjanduse sarjastumisest ja järjestumisest, aga mullu kuulus lausa kaks kolmandikku kas mingisse sarja või jätkas või alustas mõnd pikemat lugu. Tuurid võttis üles Pegasuse „Noortekas”, mis ilmub küll juba aastast 2010, kuid selle aja jooksul avaldatud 27 raamatust tervelt 14 ilmus aastal 2014. Alustas kirjastuse TEA väikelastele suunatud pildiraamatute sari „Loomalood lastele”, mille ambitsioon on ilmuda korra kuus, mullu avaldati 10 raamatut. Kirjastus Avita sari „A-vitamiin” pakkus algklassilastele jõukohast ja huvipakkuvat lugemist kuue raamatuga. TEA sarjal on prantsuse algupära, need nägusad raamatud kätkevad endas mõnusaid lihtsa sõnumiga lugusid. Avita laiendab tõlkegeograafiat, tuues lugejani hollandi, norra jt maade lastekirjandust. Ka teemade „geograafia” on lai, hõlmates lugusid poni igatsemisest pere- ja kooliprobleemideni, eneseabini.
Mulluse tõlkeaasta teeb eriliseks see, et tapetakse palju, kummitatakse ja… nagu tonti seinal, näen ma laiutavat lihtsustamist. Alustame viimasest. Aga kummaline, et see tendents pole mitte mudilaskirjanduses vohama hakanud. (Kuigi ühekihiline mudilasteraamat meid üldiselt ei häiriks). Vastupidi, üha rohkem ilmub allteksti ja tagamõttega pildiraamatuid.
Võtame või Katri Kirkkopelto autoriraamatu „Molli”. Tõre erak võib olla sisimas häbelik olevus, kes igatseb sõpruse järele, aga ei oska midagi ette võtta, et üksildusest pääseda. Nagu mõni laps. Või täiskasvanu. Naljakatel juhatustel on tõsi taga. Marina Moskvina „Mis juhtus krokodilliga?” algab nagu inetu pardipoeg (krokul koorub munast, oi üllatust, tibu) ja lõpeb nagu „Tulipunane Friederike” (hallist massist erinejad lahkuvad lennates). Tolerantsust esile tõstev südamlik lugu pole vähimalgi määral lääge – keegi ei kasva ootamatult ümber, sõnastus on naljakas ja tahe – kräbe krokodillieit õhutab: neela tibu alla nagu tablett! Janosch poetab oma filosoofilise tagamõttega autoriraamatus „Lähme aaret otsima” karu ja tiigri seiklusrikka teekonna sekka märguandmisi selle kohta, et ootamatult saavutatud jõukus võib kujuneda tülikaks ja pettumusi valmistavaks. Nagu Janochi, nii on ka Ulf Starki teoste tõlgete üle hea meel, mõlemad autorid on juba ammu häid raamatuid kirjutanud, aga nagu mingi paisu taga oma järge oodanud. Havukaineni-Toivoneni ja Mauri Kunnase pildiraamatud oleksid justkui lapse lõbustamiseks kirjutatud-joonistatud, aga ei „Veera sõidukid” ega „Kangelaslood” ole lihtsakoelised. Mudilasraamat on heal juhul nagu Trooja hobune, kandmas lugejani väekat sõnumit.
Enamasti tegelevad pildiraamatud mingi konkreetse murekohaga, olgu selleks hirm laval esinemise või magamistoas varitseva koletise ees (Ulf Nilsson „Maailma parim esineja”, Michaela Holzinger „Lukas ja nurgakoll”). Või jutustatakse lapsele kolimisega kaasnevatest hirmudest ja kurbusest, nagu seda teeb Tuula Korolainen „Hiireke Tupsu seikleb lumes”. Eelkooliealistele mõeldud pildiraamatud on sõna tõsises mõttes mudilase head sõbrad – julgustavad ja annavad juhatust.
Koolilapsele suunatud raamatute seast hakkab üha sagedamini leidma lihtsustatud lähenemist. See muudab mind ühtaegu kriitiliseks ja tänulikuks. Tänulikuks, nagu kõiki laste lugemisega tegelejaid – peaasi, et nad üldse midagi loeksid. Olgu see latt nii madalal kui tahes. Kusjuures mitte iga lihtne lugu, mis on vormistatud hõlpsalt loetavaks raamatuks (pean silmas kirja suurust, rea vahet ja pikkust, piltide paigutust), ei kanna endas lihtsustamise pattu.
Näiteks Rose Lagercrantzi raamatud „Minu õnnelik elu” ja „Mu süda hõiskab ja naerab”. Need jutustavad algklassilastele nende eakaaslasest Dorast, kes on otsustavalt õnnelik, ehkki tema elu pole pilvitu. Tüdruk kaotas ema, vastleitud sõber kolib ära, mitte kõigi koolikaaslastega läbisaamine ei kulge ladusalt. Pilved hajuvad, sest tüdruku kõrval on alati tema isa. Südamlikud ja optimismi äratavad lood.
Teine lugu on Martin Widmarki „LasseMaia detektiivibüroo” sarjaga ja esimese osaga tema Tondiakadeemiast. Krimi- ja põnevuslood vallutavad üha nooremate lugemislauda. Esimese klassi lapsele nii tehniliselt kui sisult jõukohaseid detektiivjutte ilmus Widmarkilt neli, kokku on neid esialgu kümme. Lugemispsühholoogiale tuginedes näeb siin pisukest vastuolu. Seitsme-kaheksa aastane on veel muinasjutueas, aasta-paar ja tõsielulistest põnevusjuttudest saab lemmikžanr. Aga nüüd peab autor (ealist eripära arvestades) jutustama talle kuriteost, nagu räägiks muinasjuttu – lapsed on politseist mängeldes üle, kurjategijatest pole neile ei vastast ega ohtu, keskendutakse ühele liinile (mis elu lapsed detektiivitöö välisel ajal elavad, sellest juttu pole). Krimijuttude austajana näen siin žanri lörtsimist, aga teisest küljest – need õhukesed raamatud ehk võidavad lugemisele uusi sõpru. Kolmanda-neljanda klassi poiss, kes lugeda ei viitsi, aga õpetaja käsib midagi valida, midagi lugeda, saab siit eduelamuse ja ehk soovi veel midagi lugeda.
Nendele poistele võiks sobida ka Åsa Larssoni „Loitsusau: PAX 1.”. Piltide rohkus ja paigutus mõjuvad koomiksilikult. Tegelikult läheb ju kohe põnevaks ja ära pole unustatud peategelaste taustagi – pere- ja koolielu. Kuid peamine jääb hämaraks – kes on salaraamatukogu loojad, kelle vastu võitlus tegelikult käib (see peab olema midagi suuremat kui kassisuurused, aga väga ohtlikud paharetid ja muud ohtlikud ilmujad). Kirjeldatakse üksikjuhtumeid, mitte suurt plaani, mis aga ühes heas fantaasialoos olema peab. Punktvalgus; aga ehk suunatakse edaspidi lavale ka prožektorid.
Katarina Mazetti noortejuttude tõttu oli tema teose „Kummitused ja spioonid” suhtes kõrgendatud eelootus. Raamat viib lugeja saarele, kus toimuvad salapärased sündmused, uurimist vajab lausa kaks liini. Nõod Karlssonid on olude sunnil omapäi jäänud ja tulevad ka täiskasvanute abita toime. Põhjamaade kaasaegsele kirjandusele nii iseloomulik pagulaste teema tuuakse samuti sisse. Ometi jääb tunne lihtsustatud lähenemisest üldsegi mitte lihtsatele teemadele.
Äratundmist ja samastumisvõimalust pakuvad lastele jätkuvalt nii luuseri kui äpardi päevikud ja uustulnukana Timmu Ämber (omanimelisest detektiivibüroost!). Neile lisandus graafilise romaani „Tom Gates” kaks osa Liz Pichonilt. Raamatud on argised ja naljakad, teevad sihtgrupile semulikult silma ning suhtuvad lapse igapäevaellu pinnapealselt.
Lihtsustamine – mulle näib (aga võib-olla ma eksin), et eesti laps oskab veel lugeda ja vaevub lugema rohkem, kui pildiallkirju. Meie oma autorid jagavad seda seisukohta ja kirjutavad pikemalt.
Nüüd siis kummituste juurde, keda mulluses saagis ebatavaliselt palju kohtas. Selle suundumuse iseloomustamiseks pealkirjastas Mare Müürsepp oma Paabeli Torni nominentidest kõneleva artikli Õpetajate Lehes „Tervitusi teisest ilmast”.
Kummatigi on elu sügavama poole näitamise enese kanda võtnud surnud ehk siis fantaasialood. Neist tuumakaim, Neil Gaimani „Kalmisturaamat”, on pealkirjale vaatamata elurõõmus ja humoorikas. Teemaks suureks saamine, tuttavalt kodutanumalt (olgu selleks või surnuaed) laia maailma minek ja see, kui raske on vanematel lastest lahti lasta, ka siis, kui (kasu)vanem on juba aastasadu manalane. Raamat algab ehmatava mõrvalooga, tervest perekonnast pääseb vaid tita, kes üleüldises segaduses majast lahkub ja kalmistule vänderdab. Seal võtavad surnud ta oma hoole alla.
Lauren Oliveri „Liesl & Po” algab sõnadega: „Kolmandal ööl pärast isa surma nägi Liesel vaimu.” See polnud ta isa, vaid Po – kes ei oska öelda, on ta poiss või tüdruk. Teispoolsuses pole see oluline, seal on asjad … hägusamad. Juhustest ja kokkulangevustest koosnev lugu räägib neist, kes lahkunust maha jäävad, neist, kes edasi ei pääse/ei lähe ning pendeldavad kahe maailma vahel. Eesmärgiks saab surnud lähedase viimase soovi täitmine. See toob rahu nii elavaile kui surnule. Selgub teadmata asjaolusid ja kõige – nii hea kui halva juured on lapsepõlves. Kummatigi aitab teispoolsuse üle mõtisklemine mõtestada elavate maailma olulisi teemasid.
Surnud kipuvad võimust võtma Jonathan Stroudi „Kisendavas Trepis”. Mingil põhjusel (mis selgub ehk järgmistes osades) on kummitused muutunud agressiivseteks ja nendest lähtuv ektoplasma inimesile ohtlikuks. Vaid noored on tänu oma tajudele võimelised vaimudele vastu astuma. On moodustatud n-ö firmad, mis tegelevad tontide neutraliseerimise ja hoonete-paikade taas elamiskõlblikuks muutmisega. Jõutakse põhjusteni, miks siitilmast lahkunud mõnikord nii jõhkralt rahulolematust väljendavad. Minevikusündmustele lahenduse leidmine mõjub tõhusamalt kui arvukad võitlusvahendid. Lugu on põnev ja humoorikas ühtaegu.
Varem mainitud Martin Widmarki „Tondiakadeemia” on avalöök sarjale „Tondiagent Nelly Rapp”, aga mõjus nagu esimene peatükk, võib-olla et huvipakkuvast raamatust.
Et n-ö monsterite teemast on saanud kirjanduses laiatarbekaup, kinnitab mullune ainuke raamat-koomiks „Suur verepanga rööv”, mille kirjutas-joonistas Andrew Cranna. Maa sisemuses elab vahva kambake koletiselapsukesi – Luci Fer, Loch Ness Leo näiteks. Ühtäkki on nende eluks vajalik verepank tühi ja lapsed peavad leidma süüdlase, et nende kaaslane (haruldast verehaigust põdev koolnu?!) ei hukkuks.
Derek Landy „Detektiiv Luuker Leebesurma” kaks osa võiksid olla igati aktseptaablid, aga nende tõlge kõneleb sellest, kuidas võõrkeele oskaja teinekord teps mitte emakeele spetsiifikat ei mäleta.
Noortekirjanduses tapetakse palju. Ja ma ei mõtle selliseid metsa raiumise käigus lendavaid laaste. Kellegi S. E. Greeni „Tapjainstinkt” pajatab neiust, kes eneses taolist tungi tunneb ja käib kohtuistungitel, kus plaanib karistuseta pääsenud kurikaelte kallal omakohut rakenda. No nii, mõtlesin sinna maani jõudes, ega ometi autor hakka kuritegu (mis omakohus rangelt võttes on) õigustama … Ei, autor hoidub kuni viimaste lehekülgedeni tüdrukut mõrtsukaks tegemisest. Noh, ja siis lõikab ta oma emal pea otsast. Põhjendatud tegu oli, aga … taluvuse piir jõudis kätte.
Salla Simukka triloogia esimeses raamatu „Punane nagu veri” algusstseenis saab üks naine kuuli kõhtu. On verd ja valu. Teises osas „Valge nagu lumi” on tegu mõrvaga minevikus ja olevikus ning kiputakse ka peategelase Lumikki elu kallale. Simukka raamatud ei keskendu ainult põnevusele. Need on Põhjamaade kuulsaks saanud krimijuttude vaimus kirjutatud ja tegelevad peategelase hämarate hingesoppidega. Lumikki triloogia kaks esimest osa toovad lugeja ette iseseisva gümnaasiumitüdruku, kes on nagu Lisbeth Salanderi ja inspektor Wallanderi sohitütar. Võimekas, tark, kannab eneses saladust, mille järgnev osa avaldab ja siis uue sõlmib. Tüdrukul on tegemist räpase politseiniku ja narkokauplejate afääriga, seejärel ususekti ja ajakirjaniku mustade tegudega. Mõjub usutavalt, on põnev ja hästi kirjutatud.
Lisa said (fantaasia)raamatud, mis suunavad noori oma ninaotsakesest kaugemale kaema, milles tuleb mõelda ühiskonna toimimisele kas pärast mingit inimeste põhjustatud või väljast tulnud katastroofi. Triloogia esimestes osades „Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” kirjeldab James Dashner elu Maal pärast päikeseplahvatust. Inimsoo kestmise nimel eraldatakse katsegrupp noori, kes peavad esiteks ellu jääma ja selle käigus hämara eesmärgiga ülesandeid täitma. Selle käigus saab noori hukka nii välis- kui sisevaenlaste käe läbi, tapetakse ka peategelase hea sõber. Esimene osa meenutas veidi „Kärbeste jumalat”, teises osas tundus, et katastroofi tagajärjel zombistunud täiskasvanutest jagu saamine ja katsetajate poolt ohte täis pikitud teekond on ettekäändeks kujutada põhjendamatut julmust, surma ja koledusi.
Kolme silma paistnud suundumuse kõrval ilmus veel hulgaliselt häid ja erilisi raamatuid.
Loomajutte ilmub nii algupärandite kui tõlgete hulgas vähe. Dorothea Fleschingi „Petronella Õnneseene” teine raamat jutustab loodushuvilise lapse tegemistest. Katherine Applegate „Üks ja ainus Ivan” on puuris peetava gorilla jutustus, kirjutatud nii, nagu teinuks seda tõesti Ivan ise. Võimaldab pugeda gorilla nahka ja kaasa elada neile, kes meiega rääkida ei oska. Ajalugu käsitlevat ilukirjandust napib samuti. Eugene Yelchini „Stalini murtud nina” on õõvastav minajutt poisilt, kes 1930ndatel Moskvas elades on stalinliku režiimi ideoloogiasse uskujana nii selle ohver kui tööriist. Laps elab koos isaga ühiskorteris, tema ülim eesmärk on saada pioneeriks. Nii kodu kui kooli kirjeldatakse lapsesuiselt, mis võimendab muljet ebainimlikust keskkonnast veelgi. Ei kujuta ette, kuidas laps, kes ajaloolist tausta ei tea ega adu, loost aru saab.
Ega spordijuttegi sageli ette tule. Mullu ilmus noorteromaan „Väravajoonel”. Naljakas, oled just harjunud, et Mika Keräneni puhul on tegu algupärandite autoriga ja siis seisab üks tema teos tõlkeraamatute nimistus, tõlkijana märgitud… Keränen. Tal on jalgpalliterminite tõlkimisel abiks olnud Ivar Lepik. Termineid oli raamatus spordivõõrale rohkem kui küll. Hakkas isegi segama. Asjatundjale jääb kindlasti asjatundlik mulje. Jutt on meile (spordikaugetele) võõrast teemast – kokkulepped ja kihlveod spordis, mis liigutavad suuri rahasid. Noormehele tehakse ettepanek pall väravasse lasta ja selle pealt teenida. Mänguminutite kaupa komponeeritud siseheitluste ja minevikumeenutuste järel võidab aus sport.
Tõsielulisi (põnevus)jutte keskmises vanuses lastele leiame endiselt rohkem tõlkekirjandusest kui algupärandite hulgast. Levi Henrikseni „Kuradisaare inglis” on kõne all laste murede edetabeli üks esiteemadest – lahutus. Astridi hästi läbimõeldud plaani kohaselt peaksid tema vanemad uuesti armuma. Selleks elimineerib ta isekalt ning üpris jõhkral moel vanemate uued elukaaslased ja toimetabki ema-isa asustamata saarele. Ilmnevad aga ettenägematud asjaolud. Mis näis hea plaanina, mõjub nüüd hoopis mõtlematusena. X-faktorina lisanduvad sündmustesse kurjategijad ja salapärane pagulane. Põnevusjutt päädib küll algse eesmärgi täitumisega, kuid oleks võinud lõppeda ka väga halvasti. Muljet, et laste elu on valdavalt seikluslik ja kriminaalne, aitab muuta Heidi Linde „Pym Pettersoni äpardunud perekond”. Pym kirjeldab oma lähedasi ja koolielu eelteismelise radikaalsusega, aga mitte ülbe üleolekuga, mida lasteraamatutes pahatihti kohtab. Tüdruku üliarenenud fantaasia ja huumorimeel teevad argielu juhtumused lõbuga loetavaks.
Haigus on katsumus, aga ka võimalus. R. J. Placio „Ime” jutustab Augiest, kes oli sündides nii inetu, et ämmaemad minestas. Pärast arvukaid operatsioone ja koduõpet otsustavad vanemad poja tavakooli panna. Poiss on arukas ja vaimukas, aga ikka väga kole. Loo jutustajad vahetuvad, nagu ka vaatenurgad samadele sündmustele. Saab teada, mida tunneb erilise välimusega laps ja, sama oluline, mida tunnevad tema lähikondlased. Tõdemus – tähtis on silmaga nähtamatu – tuleb sihtgrupi jaoks kenasti välja.
Kui „Ime” mõjub pisut klanitud loona, siis Tourette’i südroomiga poisist pajatav „Kui härra Koer hammustab” on karune, aus, südamlik ja kaasahaarav. Ropp lugu, ütleksid peenutsejad, kes ei viitsi/ei söanda/ei vaevu süvenema. Brian Conaghanil on peategelase diagnoosist tulenev legaalne põhjus kasutada sõnu ja väljendeid, mis ERR-is teeniksid ära kolm piiksu. Lisaks veel teismelise hormoonidest pulbitsev vereringe ja sellest tulenevad mõtted ning tungid. Need on nagu kulinad ja viled, mille tagant ei pruugi esialgu märgata, kui hea poiss Dylan on, kuidas ta kogu hingest püüab oma haigust ja sugugi mitte lihtsat elu kontrolli all hoida, õnnelikuks saada. Taas tõdeme – täiskasvanu, räägi lapsega! Teadmatus sünnitab koletisi.
„Kui koletis kutsub” jätab esialgu mulje, et tegemist on fantaasialooga. Kaanekujundus on nagu Brežnevi pintsak – autasusid täis. Pärast lugemist asetaks sinna veel mõne. Koletis näib ehtsana. Parick Ness kirjeldab aga hoopis seda koletist, mis igas inimeses, olgu laps või suur, olemas on. Või keda ta koletiseks peab, seda häbeneb, alla surub. Poiss elab kahekesi oma vähihaige emaga. Ta on enda kanda võtnud selgelt üle jõu käiva vastutuse, tõrjunud mõned oma mõtetest sügavale alateadvusse, kust need siis koletisena naasevad. Tegelikult on koletis lapse poolt ja aitab teda. Lugu läheb hinge ja mõjub nagu puhastustuli neile, kes on olnud sarnases olukorras.
Noorte argielust jutustavate raamatute seast väärib esiletõstmist „Eleanor & Park”. Rainbow Rowell on võtnud enesele aega ja kirjutanud lahti kauni armastusloo, mis algab juhusest ja vastumeelsusest. Armastus on nagu taim, see kasvab aegamööda. Jah, pikka aega hoitakse lihtsalt teineteise kätt ja aetakse juttu! Millises eesti noortekas nii tehakse?! Kummagi tegelase sisemonoloogid vahelduvad, nende servad kattuvad, saame kild killult aimu, millises peres noored kasvavad, mis on neid kujundanud. Tõsiseid teemasid peegeldab huumor, mille taga aimub tegelikku kurbust ja võimetust üksipäini asjaolusid muuta. Väga hell ja hooliv lugu!
John Greeni menukale „Süü on tähtedel” lisandus mullu „Alaskat otsides”. Alaska on, muuseas, tüdruku nimi. Otsitakse peamiselt iseennast. Selleks on peategelane siirdunud õppima kodulinnast kaugemale, et alustada n-ö puhtalt lehelt. Otsitakse ka teed teise inimeseni. Kuidas sujuvad suhted kaasõpilastega ja kas end on võimalik nagu pagasit maha jätta?
Elu põhiväärtused vaadatakse üle Gayle Formani loos „Kui ma jään”. Mial on kõik, mida ta õnnelik olemiseks vajab: täiuslik pere, sõbranna, armsam, siht muusikuks saada. Liiklusõnnetus võtab temalt perekonna ja koomas olles mõtestab tüdruku kehatu vaim möödunut ning püüab leida midagi, mis motiveeriks teda edasi elama, jääma. Traagilise koega lugu on ootamatult helge ja lootusrikas.
Ursula Poznanski „Erebos” kirjeldab, mil kombel geniaalselt programmeeritud mäng hakkab mängija elu mõjutama ja mängu autori kaugemaid plaane realiseerima. Mäng võib väljuda arvuti ees ja sees istumise piiridest, ning panna osalise päris elus tegema asju, mida muidu ei teeks ja mille tagajärgedele ta ei mõtle. Kõne all on niisiis piir mängu ja reaalsuse vahel, manipuleerimine ja oma peaga mõtlemine.
Jah, tõlkekirjanduses tapetakse, kummitatakse, armutakse üleloomulikesse olenditesse, võideldakse õnne ja eksistentsi nimel, vale ja vägivalla vastu, aga ei puudu ka lilled, liblikad, väikesed karvased olendid ja õnnelikud lapsed ning noored. Mõtlema ning oma elu mõtestama saab õhutada kõigi eelpoolmainitu abiga.
Ettekanne on ilmunud lühendatult pealkirja „Vürtsitatud kuritööde ja kummitustega” all nädalalehes Sirp 6. märtsil 2015, lk 25-26.
