Hiljuti meie raamatupoodidesse jõudnud Rose Lagercrantzi „Minu õnnelik elu” (Rootsis ilmus raamat 2010. aastal) tõmbab lettidel tähelepanu juba oma ebahariliku ja intrigeeriva pealkirjaga – kes meist ei tahaks olla õnnelik või vähemalt teada, milline on õnnelik elu. Eva Erikssoni kaanepilt kustutab õige kiirelt eneseabiraamatute otsijate lootused. Pildil on kaks vahvat väikest tüdrukut, täis ülevoolavat rõõmu ja ühtekuuluvustunnet, hallis sügissombuses ilmas lompides tantsimas.
Raamatu peategelane Dora, kes elab koos oma isaga (ema on surnud), peab end õnnelikuks lapseks. Õhtuti voodis lesides ning und oodates leiab ta ikka ja jälle uusi sündmusi, seiku ja asju, mille eest tänulik olla, hetki, mil ta on õnnelik olnud. Peagi lisandub Dora õnnelike juhtumuste hulka veel üks – ta saab minna kooli.
Varsti on Dora õnnelikum kui kunagi varem – ta leiab endale sõbra. Ella Fridale meeldivad peaaegu kõik samad asjad mis Doralegi. Koolis istutakse ühes pingis, kahekesi kiigutakse ja süüakse vahetundidel, veedetakse aega peale kooli. Dora saab teada, mida tähendab, kui sul on parim sõber. Ja tüdruk on õnnelik.
Ühel päeval aga selgub, et Ella Frida peab kolima ja Dora tunneb end koolis üksikuna, ta muutub tigedaks ja kurjaks. Isa ostab Dorale lohutuseks lemmikloomad, merisead, kes aitavad küll tüdruku igatsust leevendada, kuid Dora ei tunneb, et ta ei ole hingepõhjani õnnelik ja rahul. Peagi leiab ta ka koolist kaaslasi, kellega mängida, kuid leitud sõbradki ei kustuta ta hingest kripeldust südamesõbra järele.
„Minu õnnelik elu” tegeleb küsimustega, kuidas tulla toime kaotustega ning ületada igatsus ja kurbus, mida teha, et kergemalt üle elada hetked, mida õnnelike sekka arvata ei saa, kuidas vaatamata tagasilöökidele saada hakkama ja nautida elu. Raamat on tulvil optimismi ja elujaatust. Kirjanik leiab, et küllap on meist igaühel asju, mille pärast õnnelik olla isegi siis, kui meie elus pole need kõige rõõmsamad ajad.
Rose Lagercrantz, kes on avaldanud rohkelt teoseid nii täiskasvanutele kui lastele, tuli kirjandusse juba 1973. aastal. Tema loomingut on autasustatud Astrid Lindgreni preemia (Astrid Lindgren-priset) jt mainekate rootsi kirjandusauhindadega. Eesti keeles on Rose Lagerkranzilt varem ilmunud „Pikk-pikk teekond” (1995, ek 1996, Ilon Wiklandi mälestuste põhjal ja illustratsioonidega).
Raamatu „Minu õnnelik elu” on illustreerinud kirjaniku kauaaegne koostööpartner ja sõber Eva Eriksson, kelle lustakad ja tundeküllased pildid on eesti lastele tuttavad ka Ulf Nilssoni raamatust „Vanaema raha”.
Tõlkinud Allar Sooneste
Illustreerinud Eva Eriksson
Välja andnud Tammerraamat
144 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
