„Kui oled laps, pole ühelgi unistusel piire, “ kirjutab Kadri Hinrikus oma uusima lasteraamatu tagakaanel. „Võid hakata meremeheks, kes ümber maailma purjetab. Võid olla postiljon. Või muusik. Ehk unistad hoopis sellest, et saaks oma suure õega päev läbi koos mängida? Või esimest korda üksi öösel telgis ööbida? Maailmas on palju unistusi. Millised neist täituvad?“ küsitakse raamatututvustuse lõpus.
Žanrilt on „Millest sa unistad?“ jutukogu. Igas loos pajatatakse mõnest lapsest, kes argielus millegi üldises mõttes tavalise, kuid tema seisukohalt erakordsega kokku puutub. Ja kuigi taoline uus situatsioon või millegi esimest korda tegemine võib olla ühtlasi nii põnev kui ka hirmutav, ei saaks lapsed sellest kuidagi loobuda. Nagu näiteks Timmo, kellel on nõnda vankumatu soov postiljoniks hakata, et lisaks oma joonistustele ja ema ajakirjadele jagab ta teiste postkastidesse ka isale saabunud arved. Laura, kelle suurem vend telgis ööbimist ära kiita ei jõua ja oma väikesele õelegi telgiöö isu peale ajab, proovib küll telgis õhtul uinuda, kuid loobub siis, arvates, et peaks seda tegevust enne päeval harjutama. Elu õppetunni eest pole pääsu ka Mattiasel, kellele õpetaja Sirel annab kirjanditeemaks „Minu unistus“, mille kohta poiss ei saa sõnagi kirja pandud. Õpetaja antud hinnang on hävitav – „Unistuste täielik puudumine“. See aga ei takista poisil hiljem elus saavutamast seda, millest unistadagi ei osanud.
Tundub, et Hinrikus on leidnud eesti lastekirjandusmaastikul oma koha. Ta jätkab oma värskes teoses sama rida, mis varasemast tuttav. Ja tore on. Ei kohta ju meie lasteraamatuilmas kuigi tihti argilugusid tavalistest lastest siin ja praegu. Eriti veel selliseid, mis esitavad laste kujusid niivõrd elulisena ja psühholoogiliselt läbitöötatuna ning mille autor hoiab targutamisvajaduse kenasti vaka all. Ei lõpeta siin igat lugu kirjaniku kommentaar, kuidas võiks või oleks pidanud käituma.
Märkava ja teadvustava autorina näikse Hinrikus toonitavat, et laste elu pole alati sugugi nii lihtne, kui suured inimesed üldiselt arvavad. Probleeme ja muresid, tundugu need täiskasvanuile kui tühised tahes, jagub poistele ja tüdrukutelegi. Me saame lugeda Eevast, kelle isa töötab kaugel pealinnas, nii et tüdruk igatseb kogu aeg tema järele. Andreas aga muretseb hoopis mitte niivõrd iseenda kui just vanemate pärast, talle näib, et emale-isale käib väikese õe eest hoolitsemine üle jõu – ei ole ju peale beebi sündi enam muud kui töö ja hool, lõbutsemiseks ja jutuajamisteks aga aega napib. Linnatüdruk Helena kipub maal vanaonu sünnipäeval kõike kartma: konni, usse, mesilasi. Vapper ja julge Jaagup on talle küll toeks, kuid siis poeb temagi hinge senitundmatu ärevus.
Hinrikus ei ole pessimist, vaid pigem päikeseline ja helge kirjanik. Igast tema loost leiab lugeja valguskiire, mis probleemkohta valgustama hakkab. Samuti on ta oma raamatutes ikka hoidnud laste poole. See kehtib ka käesoleva teose kohta. Nii ei kohta me üheski loos mingit üleolevat muiet kirjaniku suunurgas, pigem näeme rõhutamist, et laste olgu kui tühiste muredesse või hingekriipimistesse ei tasuks üleolevalt suhtuda. Samuti mõistetakse poiste ja tüdrukute tegutsemislusti ning soovi aidata, iseseisvalt toime tulla ja alati endast parim anda, isegi kui see alati nõnda välja ei kuku. Kui laps ise olukorrast väljapääsu ei suuda leida, laseb kirjanik tal avastada, et on suuri inimesi, kes oskavad väikeste muresid tõsiselt võtta. Ja uskumatu küll, vahel on neil suurtel päris hea lahenduski välja pakkuda.
Illustreerinud Anu Kalm
Tammerraamat 2019
72 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
