Sarah Crossan (1981), üks edukamaid kaasaja iiri kirjanikke, pole ka eesti noortele tundmatu. Mullu ilmus meil tema tuntuim teos, siiami kaksikõdedest pajatav romaan „Üks“ (Varrak 2017), mis leidis palju vaimustunud lugejaid. Hiljuti tõlgiti eesti keelde ka „Õun ja vihm“, millel on suur potentsiaal „Ühe“ menukust korrata.
Sarah Crossan pakub oma teostes jõulisi, kuid samas tundlikke olukordi ja probleeme, mida on keerukas, peaaegu et ületamatugi lahendada. Eriti kui võtta arvesse, et nendega puutuvad kokku napi elukogemusega noored, kel niigi keeruline end maailma sobitada. Kui romaanis „Üks“ tuli teismelistel tüdrukutel õppida teineteise külge seotult olema nii üheskoos kui eraldi, siis „Õun ja vihm“ näikse küsivat, kas on võimalik armastada kedagi, kes on mitte ainult et ideaalist kaugel, vaid kohati nii enda kui teiste suhtes lausa hävituslik.
Teose peategelaseks on 13-aastane Appolinia Apostolopoulou, keda kutsutakse Apple’iks (Õun). Ta elab koos oma vanaema ja labrador Derryga. Isaga suheldakse pealiskaudselt ja harva, eriti peale seda, kui too endale uue elukaaslase on leidnud. Ema on aga pere juurest lahkunud juba 11 aastat tagasi, kui tüdruk oli veel päris pisike, ega ole sestpeale kodustega mingil moel ühendust võtnud. Apple igatseb ema väga, ta ei ole hetkekski kaotanud lootust, et ema teda armastab ning ükskord tagasi tuleb. Kui siis ema ühel päeval tüdruku kooli juurde sõidab ja temaga pärastlõuna veedab, ei suuda Apple oma õnne uskuda. Ta on kindel, et nüüd saab kõik korda ning nad elavad emaga igavesti koos õnnes ja üksmeeles. Idülli kipub aga rikkuma vanaema, kes suhtub tagasisaabunud tütresse umbusuga ega tervita teda sugugi kahel käel.
Teos on jaotatud kuueks osaks: üksindus, hirm, sõda, armastus, pettumus, luule. Iga osa on lisaks Apple’i elule tihedalt seotud ka ühe luuletusega. Nimelt on Apple’i eneseotsingutes ja ‑leidmistes suur roll uuel kirjandusõpetajal härra Gaydonil. Esialgu kõhklevalt vastu võetud õpetaja aitab oma õpilastel luule abil leida kontakti iseenda ja oma tunnetega. Igas tunnis loetakse üht temaatilist luuletust ja arutletakse selle üle. Koduseks tööks jääb luuletus isiklikule tasandile viia. Tuleb analüüsida iseenda tundeid (üksildust, hirmu, armastust jne) ja kirjutada selle põhjal sajasõnaline luule- või proosatekst. Just selline lähenemine ning imelise, hooliva ja märkava suhtumisega õpetaja päästab Apple’i suuremast emotsionaalsest krahhist, annab talle enesekindluse ning ‑usu probleemidega toimetulekuks.
Sarah Crossan räägib ausalt ja avameelselt hüljatud lastest, kes vaatamata turvalisele ja armastavale keskkonnale igatsevad ikka pärisvanemate järele. Köitvalt on kirjeldatud naiivse, alati kõiges head näha tahtva tüdruku tunnete põrkumist reaalsusega. Esialgu usub ta isegi keerukamatel hetkedel emast vaid paremat, tasapisi tekivad aga suhetesse mõrad, mis panevad tüdruku ema armastuses ja pühendumises kõhklema.
Ema kirjeldades on autor ambivalentsem. Kahtlemata armastab Apple’i ema oma tütart. Siiski ei suuda ta suurte elumuutustega toime tulla, vastutust võtta ja oma lapse pärast enda elu tagaplaanile jätta. Ühiskonnas, mis üha enam õhutab just isiklikku, egoistlikku õnne, naudinguid ja rahulolu, mitte teistele pühendumist, on see aina suurenev probleem. Vastutustunne enda loodud elu ees puudub, see jäetakse õnne taga ajades kellegi teise kanda. On hea, kui on vanaemasid, kes sel juhul kastanid tulest välja toovad.
Raamatu on tõlkinud Kristina Uluots. Tema töö on olnud põhjalik ning keskendunud autori mõtte ja sõnastuse edasiandmisele. Raamatu võib läbida komistusteta, lausa unustades, et tegemist on tõlke, mitte algupärandiga. Niivõrd kerge, mahlakas ja sujuv on tekst. Omaette väärtuseks on luuletõlked. Mõned neist on pärit juba varem ilmunud teostest: nt Alexander Pope’i luuletuse on tõlkinud Märt Väljataga, osa Rupert Brooke’i värsse Ene-Reet Soovik jne. Apple’i omalooming jõuab eesti noorteni aga Peep Ilmeti vaimukas, algaja luuletaja teksti suurepäraselt järele aimavas tõlgenduses.
„Õun ja vihm“ on igati nauditav teos. Selle universaalsed probleemid kutsuvad kaasa elama ja mõtlema, tegelaskujud on usutavad kogu oma ebatäiuslikkuses, tõlge aga ei takista kõige selle edasiandmist, vaid lisab niigi andekale tekstile hoogu.
Tõlkinud Kristina Uluots
Varrak, 2018
272 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
