Ettekanne lastekirjanduse aastakoosolekul 5. märtsil 2012 Eesti Lastekirjanduse Keskuses
Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija ja kriitik, Lääne maakonna KRK lasteosakonna bibliograaf
Eks see ole ju teada ka, et viimasel ajal teevad lastele ja noortele suunatud tõlkekirjanduses ilma fantaasiaraamatud. Aga et ärapööramine realismi rajalt nii valdav on, suutis siiski üllatada. Head kolleegid lastekirjanduse keskusest varustasid mind nimekirjaga, kus pool tööd oli juba ära tehtud – aimekirjandus, krimps-krämps ja tegelusraamatud kõrvale jäetud ja ritta sätitud raamatud, mille puhul on, mida üle vaadata.
Järgnevalt valiknimekirjast. Sinna sattus 14 väikelaste raamatut ja 39 raamatut suurematele. Nendest numbritest ehk olulisemad on osakaalud. See on üldtuntud tõde, et tõlgitakse valdavalt inglise keelest ja Ameerikamaalt. 48% ehk pooled tõlkeraamatud esindavad USA kirjandust, 20% pärineb vanalt healt Inglismaalt, 2% e üks raamat Austraaliast. Seega kolmveerand tõlkekirjandusest on tulnud inglise keeleruumist.
Niisiis tõlgete geograafiaga me kiidelda ei saa. Järgmine silmatorkav tendents on see, et ilmunud raamat on varemilmunu järg või mingi sarja esimene. Niiöelda üksikuid on kasinasti kolmandik. Sarja-efekt on kui pisuhänd kirjaniku loominguvankri ette rakendatud.
Ja nüüd põhjendus pealkirjale:
20 raamatut on fantasy-žanrist
5 kunstmuinasjuttu,
5 seiklusjuttu, mis ekslevad ka valdavalt fantaasiaradadel,
2 krimijuttu, mis on küllaltki reaalelulised, eriti kui võtta taust ja olme
ning neli raamatut jutustavad tavaliste inimeste tavalisest elust!
Need väärivad väljatoomist: Jeff Kinney. „Ühe äpardi päevik“ (Ajakirjade Kirjastus), Jelena Kozlova. „Sinine klaasikild“ (Kirjastuskeskus), Sinikka ja Tiina Nopola. „Heinakübar, Viltsuss ja suur Elsa“ (TEA Kirjastus), Markus Zusak. „Sõnumitooja“ (Draakon & Kuu). Seega üle kolmveerandi ilmuvast tõlkekirjandusest moodustavad seilamised fantaasialainetel.
Aga alustame algusest, muinasjuttudest. N-ö laiemas nimestikus on neid süle ja seljaga – pikemaid ja lühemaid, klassikalisi ja uusi, üksikväljaandeid ja mitmekesi kaante vahel.
TEA Kirjastuse kuldraamatute sarjas ilmus “Maailma muinasjuttude kuldraamat” – kõik vanad head tuttavad. See on saatesõnas ka koostamise põhimõttena nimetatud. Meelega on sisse võetud ühe loo eri versioone – „Okasroosike“ ja „Uinuv kaunitar“, „Tulipunane lilleke“ ja „Kaunitar ja koletis“. Näpuotsaga rahvaste muinasjutte, aga peamiselt ikka Grimmid, Andersen, Perrault. Ühest küljest tore, teisest küljest aga … maailmas on ju veel imelisi lugusid!
Selles osas on andnud oma panuse Epp Petrone, kelle “Muinasjutud armastusest” (Petrone Print) on aga paigutatud algupärandite nimekirja. On siiski kiusatus võtta neid kui tõlkeid. Petrone avardab juturepertuaari, aga tahtlikult või tahtmatult – vanad muinasjutud pani ta kirja puhuti segavalt kaasaegses keeles. Ei, ma ei ootagi muinasjutult arhaismidest kubisevat teksti, aga kui kuningale ei tule pähe mitte mõte vaid idee, kui iraagi memm karjatab: “Milline tragöödia!”, siis nagu pole õige. Mis puudutab teemavalikut, et armastus või nii, siis pole vaja karta, et tekstid oleksid lapsele kuidagi kohatud. Tema vastuvõtu tase on parim tsensor. Mida kõike täiskasvanu ei oska näiteks Punamütsikesest välja lugeda!?
On üks suundumus muinasjuttude väljaandmise juures, mis mind isiklikult murelikuks teeb ja vastalisust tekitab. Need on nuditud, pehmitatud, vati sisse pakitud muinasjutud. Kui räigelt väljenduda, siis kohitsetud muinaslood, et jumala pärast väike jutukuulaja ei kohkuks, kartma ei hakkas, hirmuunesid ei näeks.
Päris naljakas on “Õudusjuttude varalaegas” (Sinisukk), kust hoolikalt eemaldatud kõik, mis ehmataks või õõvastaks. Korraks küll lapsed ehmuvad, kui kolliga keldris kokku satuvad, aga saavad siis aru, et röökiv peletis tahab neile öelda, et ta soovib metsa, oma koju tagasi, tagasi vabaks. Nii iga loo puhul.
Kergem on leppida sellega, kui rahvajutte omal moel ümber jutustatakse, ka Grimmi muinasjuttude väänamise suhtes oled kuidagi tuimaks muutunud. Aga kui Anderseni autorimuinasjuttudest esitatakse täiendatud-parandatud variant, nagu see “Printsessijuttude varalaekas” (Sinisukk) juhtub, siis on see kurjast. Tuntud lugu “Printsess hernel” muudetakse raamatus parajaks seebikaks: vihmasel õhtul otsib neiu lossist tööd, ta palgatakse teenijaks. Prints ajab õhtuti temaga kamina ees mesijuttu, tuleb välja, et neiu on leidlaps. Hernetest tehakse ära, aga hernes ise kaob, seda ei säilitata pidulikult klaaskupli all.
“Rüütlid ja lohed” (Koolibri). Pealkiri ise eeldab seda, et raamat on täis seiklusi, põnevust, võitlusi; pursatakse tuld, süüdatakse linnu, süüakse printsesse ja päästetakse neid, pritsib verd ning kukuvad pead, hinnatakse tugevat käsivart ning teravat mõõka. Aga võta näpust, ei midagi taolist. Vägisi tuli meelde vene multifilm kass Leopoldist, kes kiusakatele hiirtele naeratades lausus, et elame parem sõbralikult.
Ümberjutustaja on hoolikalt vältinud kõike seda, mis võiks väikest jutukuulajat vähegi hirmutada. Veelgi enam, tema redaktsioonis on lohed valestimõistetud ja üksinduse ning tõrjutuse all kannatavad elukad. Mõni hirmsam nende seast joob iga päev ära kogu linnakeses lüpstava piima ja ehmatab nõmmel lehmi. Vapper rüütel mõistagi võitleb temaga. Lohe on lõpuks nii “katkine ja väsinud“, et roomab minema ega tule enam kunagi tagasi („Rüütel ja lohe“). Teisedki pahalased, kuri rüütel näiteks, kappavad pärast allajäämist lihtsalt ära. Mõnes loos saab lohest kastis peetav lemmikloom („Lohe ja varas“, milline hirmus saatus tegelikult), mõnes linnakese maskott („Pelglik lohe“).
Eks taoline teemale lähenemine tiba naeruväärne ja tädilik ole. Teisest küljest, kui lohe jutustaja tahtel vaatamata oma kirikutorni suurustele kihvadele midagi lärmamisest ja ähvardustest hullemat ei tee, mis mõtet on siis teda enesekaitseks ja karistuseks hakkida? Las loom lippab!
Siiski on säilinud, seda on jutustaja igal puhul võimendanud, üks oluline rüütlilugude sõnum – see on vaprus. Olgu tegemist noore rüütli, narri või talupoisiga; kasutagu nood siis võitluses kurjaga käte rammu, nutikust või head südant – kõik nad võtavad end kokku, võidavad hirmu ja teevad seda, mis toob hüve paljudele, mitte ainumalt iseendale.
Olen arvamisel, et lohetapulood tegelikult aitavad tappa lohet lugejas endas. Bruno Bettelheim on sel teemal pikemalt teoretiseerinud. Lühidalt, tundub silmakirjalik kaitsta lapsi koledate muinaslugude eest ja lubada tal õhtu läbi teleka ees küll uudiseid küll filme vaadata.
Roosad ja sinised raamatud Miks ei võiks poiss Okasroosikest lugeda? See on julge mees, kes raamatukogus kaaslaste ees roosa raamatu kotti pistab. Miks muuta muinasjuturaamat värviga „kindlasooliseks“?
Kunstmuinasjuttudele on sobilik üle minna Mauri Kunnase “Pööraselt põneva autoraamatuga” (Ajakirjade Kirjastus). Vaat sellise muinasjututöötlusega jääb vanainimese süda ka rahule! Kunnas valis Grimmidelt mitu tuntumat lugu ja kandis need kaasaega ja automaailma. Suures Parkimismetsas on hamburgeriputka – üleni piparkookidega kaetud! Leiame siit Punamütsikese ja Tuhkatriinu jne. Asi pole ette võetud üksnes lusti pärast – keskkonda säästev mõte ja taaskasutus on samuti saba ja sarvi pidi sees. Puhta õhu haldjas annab sohvrist sikule kolm soovi. Läheb aga nagu Lopil ja Lapil, aga selgeks saab, et tühikäigul auto saastab hirmsasti õhku ja üheskoos bussiga sõita on vahvam ja targem, kui et igaüks oma autoga üksi ringi uhab. Kunnast võiks veel ja veel eesti keeles välja anda!
Eelmise aasta kauneim, napitekstilisim ja sealjuures sügavmõttelise sõnumiga raamat on mu meelest Agnes de Lestrade “Suur sõnadevabrik” (Avita). Pildi ja teksti kooskõla paitab silma ja südant. Praeguses, vabandust, möla täis maailmas ei kujutagi ette, et inimestel ei ole sõnu, sõnu tuleb osta, need on kallid! Prügikastist võid vahel mõne leida, aga mis sa sellisega nagu karutagumik või lambapabulad peale hakkad? Mõnikord õnnestub püüda liblikavõrku mõni lendlev sõna nagu kirss, tolm, tool. Ja et õige tundega lausumine teeb nendest odavatest sõnadest justkui kalliskivid…
Fred Rodriani “Pilvelammas” (Kakaduu) on päris vana raamat, mis ilmus Saksa DV-s üle viiekümne aasta tagasi. Aga on ajaproovile ilusasti vastu pidanud. Väike tüdruk leiab metsast pilvelamba, kes on kurb ja tahab koju tagasi – üksildane olla on hullemgi, kui olla haige, ütleb lammas. Nii pannaksegi tegutsema terve hulk abivalmeid inimesi, lõpuks aitab tuletõrjuja lamba taevasse. Muuhulgas saab selgeks, kuidas tekib vihm.
Jätkub Roald Dahli loomingu väljaandmine – mullu ilmus “Georg’i Imeline Arstirohi” (Draakon & Kuu). Teema on laps ja tema vanaema – vägagi pretensioonikas vanainimene, kes tehakse lugejale kohe ebameeldivaks, et temaga edaspidi juhtuv liialt hinge ei läheks. Lugu on leidlik, lõbus ja julm. Arstirohu retsept aga tarretab vere ka hea huumorisoonega farmatseudi soontes. Vanaema pannakse kord kasvama, siis olematuks kahanema – nii juhtubki nendega, kes on aina halvas tujus ja torisevad, resümeerib peategelase isa kogu loo.
Erin Hunteri “Sõdalased” (Tiritamm) on tagakaane teksti uskuma jäädes fantasy, aga ma millegipärast liigitaks selle kolme kirjaniku ja ühe toimetaja ühisloomingu kunstmuinasjutuks, kuna esmast ega teisest maailma pole. Maailm on n-ö siin ja praegu, autorid süüvivad kasside salaellu, mille juurde kuulub metsikute klannide omavaheline võimuvõitlus, tegelased elavad kassielu – vesti ei kanna ja teed ei joo. Kassid pole ülearu inimesestatud, aga taolist koostööd sellelt loomaliigilt muidugi ei ootaks, niisiis on neis ikka midagi inimühiskonnale omast ka. Võib-olla ma teen raamatule liiga, aga kole tüütu oli seda lugeda. Isegi minusugusel kassisõbral. Kõik need Valgetormid, Öönahad, Tuuleiilid ja subordinatsioon klanni sees ning puude ja maade jagamine…
Seda aga ei saa öelda Walter Moersi“Kapten Sinikaru 13 ja ½ elu kohta” (Pegasus). Võtame Markus Saksatamme „Külalise Okidoki planeedilt“, korrutame selle sajaga, ajame keema ja lisame mõne tšillikauna. Ka siis ei kujuta Walter Moersi fantaasiatulevärki õieti ette. Ei kujuta ka ette tõlkija töö mahukust. Eva-Liisa Fillibrandt on mu meelest auga välja tulnud. Raamatul on 638 lehekülge, palju pilte, teravmeelne tekst ja põnev lugu (õigemini palju lugusid). Hea tahtmise korral leiab ka teise plaani üles ja allteksti, aga selleks peab kõvasti kaevama. Vaimukuse kiht on nii paks. No näiteks on tabav ja mõtlemapanev kujund, ja ma ei pelga seda sõna, sinikaru koolilõpetamine. Teadmised omandatud, põu vabadusetundest, entusiasmist ja tulevikulootustest pakitsemas, saadetakse vastlõpetanu labürinti (see on ainus tee mäe sees paiknevast öökoolist välja). Peagi hakkab kool lõpetajale väga armsa kohana tunduma ja ta kirub end, et sellest turvalisest paigast ja korraldatud elust lahkus…
Tegelaseks on sinist värvi karu, leidlaps, kelle kasvatavad üles kääbuspiraadid. Raamatul on 13 ja pool osa ning äraarvamata palju veidraid tegelasi. Nali on selles, et otsapidi on kõik tuttav, aga väänatud. Võtame või kääbus piraadid, bollogi hiigelajus ringi hüplev hullumeelsus jne lk 415.
Üks säravamaid tõlkeraamatuid mullu. Aga kui ma ausalt tunnistan, siis järjest lugedes väsitas ära. Selles mõttes tüüpiline sakslane – kui fantaasiapilgar, siis põhjalikult!
Aga nüüd siis selle õige fantasy juurde, mis on tõsielujutu tõlkekirjandusest peaaegu täiesti välja tõrjunud.
Muidugi-muidugi, fantaasiaraamatu abil saab peaaegu kõigist päris elus ettetulevaist asjust jutustada. Sageli räägivad need raamatud teismelisest, kes avastab oma võimed ja õpib neid kasutama ning end kontrollima. Kes otsib oma kohta elus ja peab end ületama. See ju ongi kasvamine – kas siinsamas Eestis või Kettamaailmas.
Terry Pratchetti Kettamaailmas on üks kena pisuke kriidimaailm, kus elab teismeline Tiffany ja müriaad tillusid vabatmehi, kirivise piralt. Mullu tuli varem ilmunud kahele raamatule kaks lisaks – “Talvesepp” ja “Ma kannan keskööd”. Tiffany on aru saanud, et ta on nõid. Päris väekas pealegi. Aga ikkagi veel noor ja mõtlematu. Tiffany õpib oma tegude tagajärgi klattima, ehk edaspidi ka neid väheke ette nägema. Teravmeelne Kettamaailma raamat kõigile selle maailma sõpradele. Sõprade rahuloluks ilmub välja ka vanaema Wetherwaxi esimene õpilane, esimene tüdruk, kes võlurite koolis käis.
Teismeline tegelane ei tee raamatust veel ilmtingimata noorteraamatut. Mulle sümpatiseerib see, et autor ei flirdi nõidumise teemaga – et oh kui tore, nipsust ilmub see ja loitsuga kaob too. Igapäevane nõia töö seisneb vanainimeste kõhuhädade arstimises, sissekasvanud varbaküünte lõikamises, vaeste abistamise korraldamises. Kõige raskem nõidumise juures on panna asjad toimima ilma nõidust kasutamata!
“Oksa Pollock: Viimane lootus” (TEA Kirjastus) on kahe raamatukoguhoidja (Anne Plichota ja Cendrine Wolf) poolt kirjutatud sarja esimene raamat. Esindab meil siin prantsuse kirjandust. Taas kord teismeline tütarlaps, kes peab end harilikuks lapseks harilikus peres ja siis selgub, et tal on võluvõimed. Esialgu raskesti kontrollitavad. Nende pere aga pärineb riigist, mis paikneb siinsamas Maal, aga on spetsiifilise valgusega niimoodi varjatud, et kellelgi pole sellest aimu. Nende kodumaal toimus paleepööre ja Oksa pere pages Siberisse. Oksa on valitsejannade dünastias viimane ja temal lasub lootus, et ta leiab tagasitee ning seab rahu ja korra jalule. Aga sinnamaani kulub suur hulk seiklusi.
Septimus Heapi seiklustest ilmus teine raamat “Lend” (Pegasus), autoriks Angie Sage, kes ka siinset maja külastanud. Septimus on võluri kaotatud ja taasleitud seitsmes poeg, nüüd suure võluri õpilane. Ta asub otsima printsessi, kelle röövis Septimuse vanem vend, kelle võttis üle sohu uppunud väga paha võlur, kes eelmises osas võimult tõugati. Mõned märksõnad veel – Sõnumirotid, lauamäng Nuppjalg elusate mängunuppudega, võlukunsti torn ja raamatukogu, inimsööjapuudega mets, kihinakali, lohed, kolmikväemuundus, šokolaadivõlum – kas tundub kuidagi tuttavlik? Eks iga kirjanik otsib oma pisuhända. No jah, viga ka ju ei ole, piinlik ei ole, aga suurust, sügavust ei ole.
Jonathan Stroud loob “Oru kangelastes” (Pegasus) viikingimaailma laadse olustiku. Rahuliku põlluharija mitmeski mõttes piiratud elu elustavad lood mineviku kangelastest, kes võitlesid maa alt välja vupsavate trollidega ja peale jäid ning surma said. Kangelase elu köidab noort Hallit väga ja ta asub seiklusi otsima. Leiab ka. Ega trollidki ilmast otsas ole. Päris lõpus kargavad haudadest välja kangelastena langenud esivanemad ja nendest tuleb poisil jagu saada. Võib-olla ei saagi muudmoodi suureks, ei saa iseseisvaks, kui sa pole oma pimesi austatud kangelasi tapnud? Paras võitlus- ja seikluslugu, maailma ei päästeta, aga maailma minnakse.
John Stephensi “Smaragdatlas” (Tänapäev) alustab sarja. Meie maailm ja maagiline on põimunud. Autor on vist sarjale õnnetutele lugudele ehk siis Lemony Snicketile sügavalt silma vaadanud – nii laste trio kui elu varjupaigas meenutab väga seda. Ka Potteri motiiv on sees – lapsi maagilise vaenlase eest kaitsvad vanemad on kas hukka saanud või muidu kaotsis. See selleks, midagi täiesti ainulist on selles žanris alates Tolkieni aegadest väga raske välja mõelda. Laste ülesanne on maailma korrastada, sealjuures ebateadlikult, ettemääratuse printsiibil. Päris palju on ajas edasi-tagasi käimist. Kui maagiline pool kõrvale jätta, siis on raamatus vanem õde, kelle peale on pandud vastutus nooremate eest, tuulepäine vend, kes halba tahtmata reedab lähedased, ja kraps väikeõde – vihane ja vanemate puudumisest frustreerunud. Muidu tegeletakse oma väikese maailma päästmise, ei vähemaga. Muuseas, autor on meilgi näidatud seriaali Gilmore’i tüdrukud stsenarist.
Catherine Banneri “Kuninga silmad” (Varrak) on triloogia esimene osa. Autor alustas kirjutamist 14-aastasena. Seda on tunda! Teda on võrreldud Rowlinguga, aga ilmaasjata, kui küsida minu arvamust. Maloonia ja Inglismaa on paralleelmaailmad. Maloonias valitseb militaristlik kord. Saladuslik raamat, mille tühjadele lehtedele ilmub ei tea kust tekst, mis jutustab kuningriigi usurpeerimise lugu, ühtlasi raamatu leidja perekonna lugu. Vägagi tõsimeelselt kirjutatud. Kurbus on üle-elusuuruses, minu jaoks läks tüütuks kätte
Ka Lemony Snicketi “Sari õnnetuid lugusid” täienes 8. osaga, mis kannab pealkirja “Hirmuhaigla” (Draakon & Kuu) ja on kirjutatud vanas tuntud hääduses ja tragidas traagilisuses.
Simon Holti “Pööripäev” (Pegasus) jätkab Neeljate sarja. See on puhtatõuline õudukas. Seda enam, et lugejale ei lartsatata kapatäit verd ega mõnda meetrit soolikaid vasta silmnägemist. Õuduse allikas on pigem psühholoogiline. Miskised neeljad – päritolu teadmata, põrgulik või tulnuklik, võtavad üle inimese keha ja suruvad tema tahte ohvri hirmude maailma. Nii et tuttav inimene võib teha päris koledaid tegusid – saadus on arrogantne sotsiopaat, veidra huumorimeelega pealekauba. Esimesest raamatust tuttavad tegelased jätkavad võitlust, raamatu lõpp eeldab uut osa.
Kõne all olnud osaga fantaasiakirjandusest tahaks viriseda ka. Need paksud, tõtt öelda päris põnevad teosed on tegelikult õhukesed, üheplaanilised, töötavad ainult sihtgrupi peal, kui Pratchett välja arvata. Ehkki üle ühe kannavad nad soovitusi “teine Potter” “uus Rowling”, ei ulata nad selleni ka kikivarvule tõustes mitte. Ei, need ei ole halvad raamatud, patt oleks nuriseda. Aga maailma neis ei päästeta, seda mitmes mõttes. Kõik on pisem, isiklikum, lihtsalt kellegi võimuvõitlus. Paraku on kõnealused kitsalt ühe ja selle žanri raamatud peaaegu ainsad, mida keskmises vanuses lastele pakkuda on.
Teine sats samast žanrist. On mõni fantaasiaraamat, mis isiklikust ninaotsakesest kaugemale vaatab ja kõneleb noore inimese katsumuste kaudu ühiskonnast – üksikisiku ja riigi suhetest. Möödunud aastal ilmus Susan Collinsi “Pilapasknäär” (Tänapäev) – “Näljamängudega” alanud triloogia viimane osa. Võimalik, et raamatusarja austajatele oli see pisukeseks pettumuseks. kaks esimest keskendusid isiklikule võitlusele süsteemi vastu, aga seda konkreetse vaenlase vastu suunatud tegevuse kaudu. Ja kõik oli lihtne, sealjuures väga põnev ja ka psühholoogiline. See osa aga asus süsteemi muutma. Ja korraga selgub, et kõik ei ole enam nii lihtne, keeruline on otsustada, kes seisab halbade tegude taga tegelikult, kes on vaenlane, kes sõber ja kas sa ise äkki halba tahtmata halba ei tee. Kas revolutsionäärid toovad ikka paradiisi maa peale? Või saab neist uus süsteem? Nii lihtne on “väikesel inimesel” sattuda manipuleeritavaks. Katniss ei lähe liimile, lõpp on ootamatu ja põhimõtteliselt õnnelik, aga ilma roosamannata.
Scott Westerfeldi “Inetud” ja “Ilusad” (Varrak) viib lugeja samuti mingisse tulevikuühiskonda, mis on tekkinud pärast traagilisi sündmusi. Roostekad (need oleme, muide, meie) on maailma peaaegu kihva keeranud. Nende asemel toimib nüüd süsteem, kus üksikisik on paika pandud, tal pole oma tuleviku suhtes sõnaõigust – õigemini tundub talle tulevik igati ihaldusväärne. Nimelt kõik teismelise ikka jõudnud lõigatakse ilusaks, tugevaks, terveks. Enne seda elavad nad n-ö ooterežiimil ja nende tempudele – sissetungidele ilusate piirkonda või ka roostekste varemetesse vaadatakse läbi sõrmede. Noored ilusad anduvad pidutsemisele. Aga on inimesi, kellele selline asi ei meeldi, nemad on süsteemist põgenenud, varjavad end ja vananevad ausalt. Muidugi tuleb välja, et lõikuse ajal tehakse ka ajus paar krõksu. Nende kahe osa põhjal ei saa veel aru, kes niite tõmbab, kuidas süsteem toimib, kust nad ammutavad priiskava elu jaoks energiat – toidust alates kütuseni välja. Tööd ei paista küll keegi tegevat. “Andja” rääkis samadest asjadest, aga Inetutes-Ilusates on rohkem seda, mis teismelisi kõditab. Benjijakid ja hõljuklauad ja metsikud peod ja armumised-reetmised-salanõud.
Suur osa fantaasiaromaanidest on magusa, veniva, kleepuva romantikasoustiga üle valatud. Ja tütarlapsest lugeja neelab hea meelega alla mistahes raamatu, võtab omaks peategelase suhted mistahes peletisega – peaasi, et oleks tundeid, oleks armastust. Mul ei ole mingit õigust ironiseerida, sest teismelisena oleksin sedasama teinud.
Need fantaasiaraamatud rahuldavad teismeliste tütarlaste tarbeid – eelkõige romantikanälga – igatahes on üks kaunis, hooliv ja salapärane vampiir, haldjas, ammusurnu, libahunt jne etem vinnilisest äpardist, kes sind klassis salamisi piidleb ja sõnagi suust ei saa!
Eks räägivad juba pealkirjad enda eest – “Sünge jumalus”, “Crescendo”, “Ilus pimedus”, “Vamiiripäevikud” ja “Stefani päevikud”, “Palavik”, “Monster High”, tere tulemast koletiste kooli! Imeilus keskkoolitüdruk ja kaks vampiirist venda, väikelinna pastori tütar ja libahunt, Oli üks needus. Ja oli üks tüdruk. Ja kõige lõpus oli üks haud. Kõlab ju äraütlemata põnevalt?!
Koletiste ja kooli teemaga ripsutab tiiba Lisi Harrison raamatus “Monster High. Tere tulemast koletiste kooli!” (Egmont Estonia). Teos mõjub iseenese paroodiana, ehkki sõnum on ju hea – erinevus rikastab. Seda tüüpi raamatutes tütarlaps mitte lihtsalt ei viruta jalaga vastu põrandat, vaid virutab põlvekõrguses saapas jalaga, Ja mitte lihtsalt põlvekõrguses saapas jalaga, vaid Pour la Victoire’i põlvekõrguses saapas jalaga. Ja mitte lihtsalt vastu põrandat vaid vastu laitmatult puhast valget põrandat!!! Kuigi need detailid asjalugu arvestades on täiesti ebaolulised.
Fantaasia ja reaalelu piirileasetan ühe imelise raamatu, mille žanrimääratlus võiks olla graafiline romaan. See on Brian Selznicki “Hugo Cabret’ leiutis” (Skymarket). Tõepoolest pole tegu tavapärase illustreeritud raamatuga. Viimase puhul jutustaksid pildid loo ära. Selles raamatus pead kenasti leht lehelt lugedes ja pilte vaadates autori kannul käima. Käid hea meelega, sest loos on saladus. Raamat viib meid kahe ilmasõja vahelisse aega, aastasse 1931, Pariisi, hiigelsuurde rongijaama. Hugo on orb, kes elab selles jaamas ja hoiab vaksali kellad töökorras. Tema kellassepast isa sai muuseumipõlengus hukka, viinaninast onu võttis poisi enesele jaama abiliseks, aga kadus äkki jäljetult. Hugo elu eesmärk on teada saada, mida kirjutab see katkine mehhaaniline nukk – automaton – mille parandamise kallal isa vaeva nägi.
Raamat on väljamõeldis, aga räägib prantsuse kinopioneerist George Mélièsist, kes esimesena mõistis, et film ei pea tingimata peegeldama tegelikku elu, vaid võib kujutada ja realiseerida meie unistusi. Autor loob usutava õhustiku ja köitva sündmusteahela. Ja harivat pakub ka. Mulluse aasta üks huvipakkuvamaid tõlkeid.
Aga nüüd kahe jalaga maa peale. Graafiliseks romaaniks võiks mõningate mööndustega lugeda ka Jeff Kinney “Ühe äpardi päevikut” (Ajakirjade Kirjastus), mis visuaalselt jätab teksti ja joonistusi täis kribitud vihiku mulje. Sisu…eks ta üks Berti päevik ole. Sellisena sihtgrupile väga vajalik. Teine osa on ka juba ilmunud.
No mitte ei taipa, miks Nopolate Heinkübara ja Viltsussi lood meie lugejate hulgas hästi ei lähe! Neis on just sihtgrupile mõeldud ja nende hulgas hindamist leidvaid nalju – valesti kuulmised (röövel – höövel), kentsakate nimedega kentsakad täiskasvanud (politseinikud Hiigelnaba ja Prillmadu, 75-aastane Maimu Viltmägi ja kõik ülejäänud täiskasvanud), hoogsaid sündmusi, kobakäpast kurjategija jne. Äkki on viga selles, et autorid püüavad iga hinna eest naljakad olla ja see ei ole naljakas… Või on viga Karel Korbi ekspressiivsetes piltides? Või on asi selles, et naljades (ja muus) puudub südamlikkus. Keegi tegelastest ei paista autoritele eriti korda minevat. Sellisena kuidagi pinnapealne meelelahutus.
Mullu ilmus seitsmes raamat. “Heinakübar, Viltsuss ja suur Elsa” (TEA Kirjastus). Viltsussil ei lähe koolis hästi, teda narritakse. Mitte hullusti, kui minu arvamust küsida, aga lapsel on ebamugav ja ta hakkab pausi panema. Ühendab selle koerajalutamisteenuse pakkumisega. Äpardused päädivad kurjategija kinninabimisega ja kõik on õnnelikud. Selgub ka, et absoluutselt kõiki on mingil hetkel koolis mingil põhjusel narritud! Ah jaa, Elsa on hiigelsuur taani dogi.
Jelena Kozlova “Sinine klaasikild” (Kirjastuskeskus) on õige haruldane tõlketeos – vene keele vahendusel on meil nüüd ilmunud killuke komi kirjandust. Vanainimesel tuli nostalgia peale. Omal ajal oli selliseid jutte laste lugemislaual hulgani. Kuus juttu räägivad külaelust ja laste tegemistest. Neis on selge sõnum. Loo moraal öeldakse mõne täiskasvanu või tegelase sisemonoloogi abil veel kord üle, juhuks kui midagi segaseks jäi.
Austraallane Markus Zusak kirjutas raamatu “Sõnumitooja” (Draakon & Kuu). See on raamat argielust, mis tõstab lugeja sentimeetrikese argisest kõrgemale. Vanusemäärang võiks olla pigem noor täiskasvanu, või ka lihtsalt noor. Kui palju on meie hulgas noori mehi, kes on sümpaatsed, intelligentsed ja empaatilised, aga kellel ei ole eesmärki, kes saadavad oma päevad õhtusse, sest nad ei tea, mida eluga peale hakata. Selle raamatu peategelase elu muudavad mängukaardid ülesannetega, mis ta kahe „kapi“ ähvardusel täitma peab. Nood on lihtsad palgalised ega tea ei töö tellijast ega eesmärgist midagi. Esialgu seisavad kaardil aadressid. See, mida sooritada tuleb, on ühene ja selge. Hiljem tuleb tal mõistatada, milles ülesanne seisneb.
Poiss saab tänu ülesannetele teada mõndagi oma sõprade iseenda ja elu kohta üldse. Märka inimest enda kõrval, katsu teda aidata – kas pole see väärt eesmärk oma elule? Raamat kaunis keeles, mitmekihiline ja rikas tekst ja huvi hoitakse kogu aeg üleval.
Mullu ilmus kaks laste krimkat. Jätkus Lena Lilleste sari “Tommy ja Kribu krimka”. Kaheksas raamat kannab pealkirja “Süütamine koolis” (Ilo). Nagu ikka, saab lugeja teada, mismoodi poiste pereelu ja südameasjad arenevad. Taas kord on nad eluohtlikus olukorras. Mu meelest jäi see juhtum erinevalt eelmistest justkui pooleli, sest raha nad ju üle ei andnud. Niisugused raamatud aitavad keskmises vanuses poisse lugemise juures hoida.
Klaus-Peter Wolfi “Nohik” kuulub kirjastuse Koolibri “Noortekrimka” sarja. Õpilased näevad aknast, kuidas nende koolikaaslane katuselt alla hüppab. Või kukub? Või lükatakse? Lapsed hakkavad asja uurima ja jõuavad nohikust klassivenna perekonnaprobleemideni. Nimelt on poisi ema puhuti ikka päris hull kohe. Klassikaaslased hoiavad ära suurema õnnetuse.
Seiklusjutu žanr viib meid taas lennukate mõtete maailma. Robert Muchamore’i “Agent. Missioon nr 1” (Tiritamm) algab vägagi realistlikus võtmes. 11-aastast peategelast narritakse tema ülipaksu ema pärast. Poiss vihastab ja vigastab tahtmatult oma klassiõde, tõmbab enesele tolle venna kättemaksu ja arvab, et enam hullemaks ei lähe. Läheb ikka küll. Poisi ema, kes koordineerib vargusi, on ühtäkki surnud ja lapsed lastekodus. Ilmneb poisi võime peast keerulisi arvutustehteid sooritada ja siis tuleb mängu luureorganisatsioon Cherub, mille agendid ongi lapsed. Põnev raamat. Aga mitte „õhuke“. Soovitaks julgesti.
Midagi sarnast, et usu või ära usu, on ka nelja osaga välja tulnud ja tänavu hoogsalt jätkuv sari “Ripley juurdlusbüroo” (TEA Kirjastus). Argieluline ja psühholoogiline on nende raamatute puhul välistatud. On justkui poiste variant koomiksile WITCH, aga ei ole koomiks. Seitse eriliste ülivõimetega last lahendavad X failsi laadseid mõistatusi. Vahetuskaardid on iga raamatuga kaasas. Ega seal lugeda suurt pole.
Lõpetuseks – on täiesti ükstapuha, kas ma siin kiidan või laidan neid tõlkeraamatuid, rõõmustan või pahandan nende üle – Langi SS nimekirjadesse ehk sundsoetuse nimekirja ei ole jõudnud ükski lastele ja noortele adresseeritud tõlketeos! Ega jõuagi, enne kui Paabeli Torni žürii ühe välja valib. Hea tõlkeraamatu jõudmist raamatukogusse Eesti riik ei toeta.
