Tallinn: Koolibri, 2008.
Kuu raamatuks valitud väikelasteraamatud on märgilise tähendusega – nad rõhutavad pildi ja sõna suurt rolli ning lisaks muidki kriteeriume, mida hea lasteraamatu puhul silmas peetakse. Sisukus ja sõnaseadmisoskus on lasteraamatutes sama olulised kui suurtele mõeldud kirjanduses. Hea lasteraamat peab aga sageli tegema ära ka selle töö, mille tarvis täiskasvanute maailmas on „eneseabiõpikud”. Peab õpetama, kasvatama, seletama, aitama. Sageli on laste küsimused ja probleemid tavavanema jaoks ammendavalt vastamiseks liigagi keerulised. Kindlasti oleme kõik kogenud, et just igapäevaste ja lihtsate asjade lahtiseletamine on vaat et kõige raskem. On hea, kui abi riiulist võtta.
Trace Moroney on 1965. aastal sündinud nimekas Uus-Meremaa kunstnik, kes aastaid illustreerinud väikelasteraamatuid. Tema armsaid ja südamlikke pilte olen alati oma üliõpilastele eeskujuks toonud kui suurepärast näidet sellest, kuidas on võimalik ka päris väikestele mõeldud raamatutes kunsti teha. Sest just illustratsioonikunst on see, mis Trace Moroney puhul kõige enam võlub ja isegi hämmastab. Kohtab ju sellist lähenemist eriti väikelasteraamatutes suhteliselt harva. Tema pildid on küll igati armsad „nunnupildid”, kuid mingit lääget magusust seal pole. Palju väikesi toredaid detaile, vaimukaid leide, lihtne ja võluv pildikeel, väga maitsekas koloriit. Isegi roosat värvi oskab kunstnik nõnda nüansirikkalt ja meeleolukalt esile tuua, et hetkekski ei teki seost teatud tüüpi tüdrukuteraamatutega, mille olemasoluga tuleb pika hambaga leppida…
Illustraatorina alustanud Trace Moroney’st on tänaseks saanud raamatute autor selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ta on nii ideede genereerija, kirjanik, kunstnik, kujundaja kui ka kõigele muule lisaks kirjastaja. Eriti kaunid on tema tunnetest kõnelevad raamatud, millest neli on nüüdseks ilmunud eesti keeles: „Headus”, „Armastus”, „Üksildus”, „Kadedus”. Kokku on tunderaamatuid ilmunud 8 ja tahaks loota, et ka „Hirm”, „Kurbus”, „Õnn” ja „Viha” jõuavad peagi meie maile.
Kuigi headus, armastus ja õnn on tunded, mida me kõik eluks vajame ja mille seletamine lapsele ehk nii oluline polegi, siis viha, hirm, kadedus, kurbus ja üksildus on küll sellised, millega hakkama saamiseks laps vanema ja targema abi vajab. Et ta ei tunneks ennast halvana ega oma tundeid häbiväärseina, ei oleks õnnetu ja tõrjutud, vaid mõistaks varakult, et ka halvad tunded kuuluvad inimese ellu, ja oskaks nendega toime tulla.
Iga raamatu lõpus on psühholoogi seletus ja õpetus vanemaile, kuidas koos lapsega raamatut vaadata ja temale keerukaid tundeid raamatu abil lahti seletada. Ikka rõhutatakse, et kõige tähtsam on lapsele terve enesehinnang. Last tuleb õpetada end armastama ja väärtustama sellisena, nagu ta on, suunates teda heale.
Need raamatukesed on minu arusaamist mööda lausa hädavajalikud väikelastega peredele. Aitavad need ju lapse keerukate probleemide ja tundeeluga paremini toime tulla. Ja lisaks on need lihtsalt ilusad vaadata.
Viive Noor
