Tõlkinud Jaan Kross ja Risto Järv
Pildid joonistanud John Tenniel
Tallinn : Tänapäev, 2008
350 lk
„Irvik Kiisu,“ alustas Alice üsna ujedalt, sest ta ei teadnud, kas niisugune nimi kassile meeldib, aga see irvitas ainult veel veidi laiemalt. „Näe, esialgu on ta sellega rahul,“ mõtles Alice ja jätkas: „Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?“
„See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,“ ütles Kass.
„Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu – “ vastas Alice.
„Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,“ sõnas kass.
„– kui ma ikka kuskile jõuan,“ lisas Alice seletuseks.
„Oh, selle peale võid kindel olla,“ ütles Kass, „kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.“
Ja tõsi ta on. Kuigi õige punkti trehvamiseks võib sel kombel kuluda lausa sada viiskümmend aastat. Aga nüüd lõpuks võib öelda, et Alice ja Imedemaa on Eestisse lõplikult pärale jõudnud – klassikalisel kujul John Tennieli must-valgete originaalpiltidega ning koos Eesti lugejale seni peaaegu tundmatu peeglitaguse maa juhtumustega. Köide on soliidne ja lehekülgi 350, kiri väike, kuid selge – hõlbus tervet lehekülge pilguga haarata.
Raamatu “Alice imedemaal” teekond Eesti lugejani on käinud üle kivide ja kändude. Üksjagu hilinenud esmatrükk 1940. aastal (originaali ilmumisest sai siis just 75 aastat) ei jõudnud keeruliste aegade tõttu kuigivõrd levida. 1971 ilmunud teine trükk Jaan Krossi meisterlikus tõlkes (mis on aluseks ka äsjailmunud väljaandele) Vive Tolli sama meisterlike dekoratiivses laadis illustratsioonidega langes kahjuks just nendesamade illustratsioonide ohvriks, sest laps-lugeja neid paraku omaks ei võtnud, täiskasvanud lugeja aga pidas värviliste piltidega muinasjuturaamatut oma väärikusega sobimatuks. Tänapäeval muidugi loevad muinasjutte ka täiskasvanud ning Navitrolla fantaasiarikaste must-valgete piltidega versioon (2004, juurdetrükk 2006) osutus nii väikeste kui suurte lugejate seas üpris menukaks.
„Alice peeglitagusel maal“ ilmus eesti keeles esmakordselt alles 1993. aastal noorukese Risto Järve (praegu tunnustatud folklorist) tõlkes, mis uusväljaande tarvis on läbinud uuenduskuuri. Näiteks Muna Munast (Humpty Dumpty, see tähtsust täis munakujuline tegelinski) on saanud Kuugel-Muugel.
Alice’i lugude uusväljaanne on sobiv lugemisvara söakale ja keskmisest kirjaoskajamale lapsele ning samade omadustega täiskasvanule. Kes absurdihuumorit hinnata ei oska, see parem hoidku ohutusse kaugusse. Ja kes tahab teada, kuidas kõik tegelikult juhtus, võtku käsile (kommenteeritud) originaalväljaanne, sest kahtlemata läheb ka heas tõlkes üht-teist kaotsi.
Ülle Väljataga
