Inglise keelest tõlkinud Triin Tael
Fookus Meedia, 2009
160 lk.
Esikaas: kaks naeratavat poissi istuvad rahulikult teine teisel pool suurte aukudega traattara. Üks, see taratagune, on riietatud triibulisse pidžaamasse ja sõrmitseb nagu muuseas okastraati. Täiskasvanud lugejas äratab pilt uudishimu ja ühtlasi tekitab ohutunde. Laps küllap tunneb ainult uudishimu.
Tagakaas: tühermaa, palju rohkem okastraati ja selgesõnaline hoiatus: lugemist alustades ei tohi teada, millest lugu räägib. Ja kuigi peategelane on üheksa-aastane, pole see raamat mõeldud temavanustele lastele.
Täiskasvanu loeb nüüd läbi viimase lehekülje, eelviimase lehekülje, kiikab eelviimase peatüki lõppu: „Ja siis läks ruumis hästi pimedaks ja vaatamata järgnenud kaosele avastas Bruno, et hoiab endiselt Šmueli kätt oma peos ja mitte miski siin maailmas poleks suutnud teda veenda lahti laskma.“ No selge, mis juhtus, aga kuidas see võimalik on?! Pole parata, tuleb ikka hakata algusest peale. Laps (vanem kui üheksa-aastane, aga võib-olla ka mitte) üsna tõenäoliselt alustab samuti lõpust, aga palju targemaks ei saa ning (järgides kolmandat tagakaanel toodud soovitust) asub rännakule koos üheksa-aastase poisi Brunoga, et jõuda koos temaga lõpuks traataiani, milletaolist ta päriselus loodetavasti nägema ei pea.
Raamatu tegevus toimub aastatel 1943-1944. Tekstis ei mainita vist kordagi otsesõnu käimasolevat sõda (juttu on küll Esimesest maailmasõjast ja ajaloolise ebaõigluse heastamisest) ega kasutata sõna „koonduslaager“. Bruno isa on lihtsalt „komandant“, kes täidab tähtsat riiklikku ülesannet, mille talle andis „Vüürel“ isiklikult. Ta lahkub oma luksuslikust Berliini kodust, et asuda koos perega elama kõledasse Ausvitsa-nimelisse paika (Bruno ei õpi seda sõna, nagu mitut muudki tema jaoks ebameeldivat, kunagi korralikult hääldama), ehitama muuhulgas uut ja võimsamat krematooriumi. Viimasest asjaolust ei pruugi laps-lugeja teksti põhjal üldse teadlikuks saada. Tema tunneb koos peategelasega kurvastust armsast kodust ja sõpradest lahkumise üle ja kibeleb nagu Brunogi lähemalt uurima seda veidrat keelatud maailma traataia taga.
Bruno mõtleb Ausvitsast (originaalis enam tõlgendusi võimaldav Out-With) kui karistusest. Ausvits on tema meelest ühtviisi kole nii siin- kui sealpool tara. Taraga piiratud maa-alale läheneda ei tohi, aga ka kolmanda korruse aknast vaadates seletab silm armetuid osmikuid, kurjalt kamandavaid sõdureid ning sadu ja sadu triibulises pidžaamas kogusid, kes pealtnäha meenutavad inimesi, kuid kes isa väitel ei ole inimesed, vaid… Sõna „juut“ öeldakse välja alles vahetult lõpu eel, mil Bruno sel oma mõneti unenäo-sarnasesse teadvusse laseb vajuda – ühtlasi ka asjaolu, et tema ise kindlasti ei ole juut. Kummatigi on seda tema sala-sõber Šmuel, poiss traataia taga.
Bruno ja Šmuel on päevapealt ühevanused. See on poiste arvates tähtis asjaolu ja innustab otsima muidki sarnasusi. Neid ka leitakse, kuigi on selge, et elukogemuse kardinaalne erinevus ei luba täieliku teineteisemõistmiseni jõuda. Tegelikkuses toimubki ainult üks suur möödarääkimine ning soovimatuses sõpra solvata vaikitakse üht-teist ka maha. Komandandist isa ei ole just suurem asi jututeema ja Šmuel ei jõua endamisi ära imestada, et sel koletisel nii tore poeg on. Brunole tundub uskumatuna Šmueli jutustus elust Krakowi getos üheteistkümnekesi ühes toas ning ta arutleb tõemeeli, kumb käeside on ilusam – kas see punane mustaga, mida kannab tema isa, või see kollane Šmueli varrukal. Ta sööb mõnigi kord ära osa Šmueli jaoks vargsi kõrvale pandud toiduvarust, sest pikal teekonnal sõbra juurde läheb kõht tühjaks.
Šmueli isa kaob ühel päeval jäljetult ja Bruno on lahkesti nõus otsingul abiks olema. Suurepärane seiklus, ammuigatsetud uurimisretk senitundmatul territooriumil! Sõbrad on viimaks ometi koos (aia all on just paras pilu ja tara pole ka pinge all), sobivas riietuses (pidžaama, mis paraku haiseb päris hullusti) ja soenguga (Brunol on täide tõttu ajutiselt juustest ilma). Nagu kaks tilka vett, keegi ei tee vahet?
Kui laps-lugeja nüüd ka veel ei taipa, peaks ta kellegi targema käest seletust küsima. Või võtma kätte entsüklopeedia või sukelduma internetti – märksõnaks Auschwitz.
Ülle Väljataga
