Pegasus, 2010
367 lk
Üle hulga aja on Eesti noorte lugejateni jõudnud algupärane noorsooromaan, mis väärib lähemat vaatlust. Puhtalt lehelt antud teost vist lugema hakata pole võimalik – niivõrd palju on „Nullpunkt“ tähelepanu saanud televisioonis, ajalehtedes ja internetis, teose reklaamiks on tehtud koguni tutvustav treiler. Uhke promokampaania aga tekitab kohe küsimuse, kas teos on ka seda väärt, sest nagu teada on, müüb hea asi end ise, vaid halba peab reklaamima.
„Nullpunkt“ vaatleb gümnaasiuminoormehe elu pooleteise aasta jooksul, mil peategelane vahetab poole aasta pealt kooli ning on sunnitud uues kollektiivis end maksma panema. Erinevalt nii mõnestki tõlkeraamatust, mis käsitlevad vaid kitsalt ühte probleem, suudab antud teose noor autor peategelase elust laialt ehk isegi kõikehaaravalt rääkida. Lisaks teose peategelase Johannes Tamme köitvale karakterile on autor välja joonistanud terve erinäolise kõrvaltegelaste galerii. Olgu siin nimetatud kasvõi peategelase sõpru, Lasnamäe geto liikmeid või peategelase vanemaid. Tavaliselt on teise ringi tegelased noorteraamatutes vaid markeeritult antud, kuid „Nullpunkti“ autor joonistab nad kõik välja, justkui rõhutamaks, et igaüks on väärtuslik.
„Nullpunkti“ ülesehituski on huvitav. Minevik ja olevik põimuvad raamatut lugedes huvitavaks tervikuks.
Teose peatükid kannavad numbreid Sel kombel annab autor hinnangu peategelase elule nullpunktist lähtudes. Liikudes skaalal miinus 17-st kuni pluss 29-ni saab vaid teiste aktseptist ja imetlusest sõltuvast poisist enesekindel noormees, kes märkab elu ka väljaspool hinnanguid ja oskab aru saada, mida ta tegelikult elult tahab.
Autor on kahtlemata andekas kirjutaja, tema stiil on köitev ja seda on kerge lugeda. Eriti hästi oskab Karu edasi anda peategelase emotsioone ja tundeid, seejuures ometi liigselt tundlemata. Eriti ekspressiivselt mõjub peatükk, mis kirjeldab ööd enne järgmist kooliaastat.
Mõningaid küsimusi tekitab autori keelekasutus. Kui konservatiivsemaid lugejaid võivad keele osas ehmatada teoses leiduvad rohked roppused, siis noortele, kes taolises keelekeskkonnas sageli isegi viibivad, see ilmselt probleeme ei valmista. Enamasti on taoline kõnepruuk ka põhjendatud, kuid mõnedel juhtudel on ropendatud ka lihtsalt lusti pärast.
Minu jaoks oli teoses eriti köitev selle moraalne ja innustav hoiak, mida noortekirjanduses enam kuigi sageli ei kohta. Ikka on rohkem pessimistlikke ja eksistentsiaalseid toone. Liiga paljudes kaasaja teostes soovitatakse allumist, vooluga kaasa minekut ja olesklemist. “Nullpunkti“ autor näikse aga just rõhutavat, et igaühe elu on tema enese kätes ja see, mida me ise oma elust kujundame, on meie teha. Karu kutsub noori üles võitlema ja iseendast parim välja pigistama, kui raske see ka poleks. Samuti leiab ikka ja jälle rõhutamist teiste inimeste individuaalsuse ja omapära austamine.
Kui nüüd pöörduda tagasi kirjatüki algusosas oleva küsimuse juurde, kas teos on väärt sellist propagandat, siis peale teose lugemist saan vastata vaid jaatavalt. Lisaks kõigele muule on taoline lähenemine kirjandusele uus ja värske ning see on tõmmanud raamatule ka paljude nende noorte tähelepanu, kes raamatukokku või -poodi kuigi sageli ei satu.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija