Inglise keelest tõlkinud Evelin Schapel
Tänapäev, 2010
304 lk + 320 lk
Ameerika kirjanikku Suzanne Collinsit hakati kiiresti nimetama menukirjanikuks ja paigutama samasse ritta teiste nüüdisaja kuulsate naiskirjanikega, nagu näiteks J. K. Rowling või Stephenie Meyer, kui tema sulest oli ilmunud suure populaarsuse võitnud Näljamängude triloogia esimene osa „Näljamängud“ (orig Hungergames 2008). Peagi järgnes sellele teine osa „Lahvatab leek“ (Catching Fire 2009), triloogia kolmas osa Mockingjay peaks Ameerikas ilmuma tänavu augustis.
Küllalt kiiresti on ameerika noorukite menukid saanud ka eesti lastele kättesaadavaks. Ilmselt on kirjastajad taibanud, et see viimasel ajal unarusse jäänud lugejagrupp – pean siin silmas lapsi vanuses 10-14 – on küllalt innukas lugema, kui on vaid teoseid, mis nende maitsega sobivad. Näljamängude triloogia on kindlasti üks selline.
Triloogia tegevustik toimub tulevikumaal Panemis, mis koosneb kaheteistkümnest ringkonnast. Igal aastal valitakse aasta suurimale meelelahutusüritusele, nn näljamängudele igast osakonnast üks poiss ja üks tüdruk, kes viiakse võitlusareenile, millelt lahkub võitjana ja elusana vaid üks osavõtja. Kogu üritust edastatakse televisiooni otse-eetris.
Mõlemad seniilmunud Näljamängude osad on hoogsad ja tempokad, täis ohtraid süžeekäänakuid ja suuremaid ning väiksemaid kulminatsioone. Pinevad võitlusstseenid vahelduvad leebete romantikahetkede või igavikuliste, filosoofiliste mõtisklustega. Collinsi teosed ongi üles ehitatud nõnda, et igaüks leiaks midagi köitvat. Kuigi raamatu peategelane on 16-aastane tüdruk, mis teeb teosed köitvaks just tema sookaaslastele, siis kiiresti vahelduv sündmustik, rohke märul ja võitlused ning ulmeline tegevuspaik meelitab ligi ka poisslugejaid. Julgeks soovitada neid raamatuid ka lastevanematele, kuna autor pole kirjutanud ainult lihtsat põnevuslugu, vaid kätkenud teostesse ka ohtralt mõtlemisainet. Nii näiteks leiab triloogia esimeses osas enim käsitlemist televisiooni, eriti tõsieluseriaalide mõju inimesele ja ühiskonnale. Olgu siinkohal öeldud, et enne, kui Suzanne Collins hakkas lastekirjanikuks, töötas ta televisioonis. Ehk seepärast ongi tõstatatud probleem küllalt mitmekülgse käsitluse saanud.
Triloogia teine osa „Lahvatab leek“ aga keskendub võimu ja üksikisiku suhetele. Ilmekalt näitab kirjanik, kuidas väikestest asjadest saavad alguse suured ja ilusad, väikestest tegudest saab suur inspiratsioon ja ergutus. Mõlemat osa ühendab aga mängu ja tõelise, näiva ja tegeliku vahelise piiri hapruse rõhutamine.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
