Eestikeelne mudilasraamat on õitsenud juba õige mitu aastat – seda nii kvantiteeti kui ka kvaliteeti silmas pidades. Mullusest lasteraamatutoodangust moodustas eelkooliealistele adresseeritu peaaegu poole. Parim osa ses vallas ilmunud tõlketeostest ja algupäranditest on kõrgel kunstilisel tasemel ning üha mitmekesisema teemakäsitlusega.
Valdava enamuse mudilasraamatuist moodustavad proosateosed. Väikelapsed naudivad aga väga ka rütmikat ja riimidega luulet, mida meil kuigi palju ei avaldata. Eriti veel sellisel tasemel, mida südamerahuga väikesele raamatusõbrale pakkuda võiks. Seetõttu tuleb kahel käel tervitada Heli Illipe-Sootaki väikelastele mõeldud luulekogu „Kiisu aias lehti riisus”, mille pealkiri ilmumisajale sobivalt sügisene.
Heli Illipe-Sootaki nimi on neile, kel kodus väikseid lugejaid, vägagi tuttav. Kuni nelja-aastastele mõeldud ajakirjas Mesimumm ja pisut vanematele suunatud ajakirjas Nööps on ta olnud aktiivne kaasautor. Samuti on H. Illipe-Sootak alates debüüdist 2005. a avaldanud seitse lasteraamatut. Kiisugi pole tegelasena uus – oleme teda varem kohanud „Kiisu raamatus” (2010) ning erinevaid maid ja rahvaid tutvustavas teoses „Kiisu reisib” (2011). „Kiisu aias lehti riisub” on Heli Illipe-Sootaki esimene lasteluulekogu.
Kogumikus on 29 luuletust. Neist üks, „Kus on mütsil olla hea?” on ilmunud ka omaette raamatuna (2007), veel nii mõnigi on tuttav ajakirjade Mesimumm või Nööps veergudelt. Luuletuste juurde on tekstile võrdväärsed, vaimukad ja armsad pildid joonistanud üks tunnustatumaid nüüdisaja mudilasraamatute illustraatoreid Katrin Ehrlich. Detailirikkus nii sõnas kui pildis loob mõnusa terviku ja tahtmise kogumikku korduvalt nii vaadata kui ka lugeda.
Raamatu luuletused võib jagada laias laastus kolme gruppi. Esimese neist moodustavad värsid, mis on keskendunud lastele. Need pajatavad südamesoojuse ja hingehellusega lapse tingimusteta armastusest oma ema ja kodu vastu ning igapäevastest lihtsatest tegevustest – riidessepanekust („Kus on mütsil olla hea?”), söömisest („Putru-mutru”, „Väike isand”), mängudest toas ja õues („Minul pole seljas tiibu”, „Lumi sajab” jt). Teine osa on Kiisu-luuletuste päralt. See tore ja lapselik tegelane võtab ette nii mõndagi vahvat. Ta toimetab aias – külvab ja riisub –, küpsetab, puhub seebimulle ning ehitab koguni majale katuse. Kolmanda grupi luuletuste peategelasteks on loomad: kitsed ja gasellid, ämblikud ja ahvid jt. Üsna sageli käituvad loomad loomadena („Gasellid duellil”), vahel on nad aga vaid laste varikujudeks („Seitse väikest karuselli”, „Tõbised karupojad”).
Värsid on võluvalt lihtsad ja väikelapsele arusaadavad, pikematele vormidele eelistatakse lühemaid ja kontsentreeritumaid. Autor armastab rahvaluulelikke kordusi ja rütme ning puhtaid, kõlavaid riime, mis muudavad luuletused kergesti meeldejäävaks. Kirjaniku luuletehnilised oskused põimuvad tema sümpaatse maailmanägemise viisi ja adressaaditundlikkusega. Koos köitvate illustratsioonidega teevad need raamatust „Kiisu aias lehti riisus” igati toreda ja lustaka lugemise.
Illustreerinud Katrin Ehrlich
Dolce Press, 2016
38 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
