Kätlin Kaldmaa uus raamat kannab intrigeerivat pealkirja. „Halb tüdruk on jumala hea olla” viitab pigem rajule noorteraamatule, milles korralik, malbe, sõnakuulelik ja usinalt õppiv tütarlaps kohtab mässumeelset sõpra ning avastab elu tumedama poole. Neil, kes noorteteost ootasid, tuleb küll pettuda, kuna pealkirja taga peidab end hoopis parimas vanuses poisipõnnidele ja tüdrukutirtsudele mõeldud lasteraamat. Lugemiselamusest aga ilma jääda ei tule.
Raamat on liigendatud kaheksateistkümneks parajalt ampsatavaks peatükiks, mis on osalt küll ajalises järgnevuses, kuid piisavalt lõdvalt seotud, et igaüht neist omaette novellina käsitleda. Ja just novellina, mitte lihtsa ühtlases pingevabas laadis kulgeva jutukesena, sest igas osas on kenasti omad kulminatsioonid ja puändid olemas.
Raamatu peategelaseks ja lugude jutustajaks on tüdruk nimega Li. Ta on üksteist aastat vana ning tal on noorem õde Lotta ja väikevend Sass. Ema-isa on pidevalt ära, küll tööl kolhoosilaudas, küll külas, ja lapsed, nagu tolle aja, 1980. aastate maalapsed ikka, sageli omapead, ise endale tegevust otsimas, iseenda ja nooremate õdede-vendade eest vastutamas. Kolmikuga on tihedamalt seotud ka naabri-Taavi, episoodilisemalt kohtume Vesi Aarne ja teiste külapoistega.
Üheskoos käiakse velskripunktis väikevennale vaktsiinisüsti tegemas ja korraldatakse pilparallit, kiigutakse puulatvadega ja kukutakse end oimetuks, otsitakse muistset kirikut ja kohtutakse metsas karuga, proovitakse pingviinidele ehk väikestele punastele plastmass-suuskadele ots peale teha, et puust Visusid saada jne, jne. Omaette tsükli moodustavad haiglalood, milles Li Orava-nimelise poisiga kampa hakkab ning kaubatundjapojale Karelile koha kätte näitab. Koos visatakse õelale vanemõele nii mõnigi vemp.
Kätlin Kaldmaa keel on värvikas ja särav ning matkib ehedalt tollase lapse jutustamisstiili. Ta ei selgita, juhenda ega targuta, ta lihtsalt räägib lugusid. Kirjeldatud situatsioonid on autorile meelde ja hinge jäänud, kuna need on teda oluliselt mõjutanud, sundinud kasvama, suuremaks saama. Neis lugudes on sageli teine ja ehk ka kolmas plaan, mida on lugejal põnev avastada, aga ka omaenese kogemusega võrrelda ja paralleele tõmmata.
Raamatule on köitvad illustratsioonid joonistanud Jaan Rõõmus. Teksti ja pildid on tervikuks kujundanud Angelika Schneider. Teose kaaned on rohelist tooni, mida ühelt poolt peetakse kasvamise ja elu, teisalt turvatunde ja lubavuse sümboliks. Samas käsitletakse rohelist värvi ka puhastava ja rahustavana. See toon haakub kenasti autori tekstiga. Juba alates sissejuhatavast novellist läbib raamatut punase niidina kasvamise teema. Suurekskasvamise käigus on raamatulastele praktiliselt kõik lubatud, neile on antud vanemate poolt vabaduse roheline tuli. Samas loob aga vabadus lastele enestele aimamatult eluohtlikke olukordi. Puhastav ja rahustav toime on raamatul ehk ennekõike autori enda jaoks – toob ju suure tundelaenguga (lapsepõlve)lugudest jutustamine puhastava kogemuse.
Lisaks täiskasvanutele mõeldud luule‑ ja proosaraamatutele on Kätlin Kaldmaalt varemgi ilmunud lastele mõeldud teoseid: samuti mälestusliku koega „Neli last ja Murka” (2010) ning Islandist inspireeritud muinasjutt „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (2012). „Halb tüdruk on jumala hea olla” paistab muu loomingu taustal silma tugevama emotsionaalse laengu ja adressaaditundlikuma lähenemise poolest. Loodetavasti leiab see haarav teos tee nii omaaegsete kui ka tänaste laste südametesse.
Illustreerinud Jaan Rõõmus
Kujundanud Angelika Schneider
Varrak, 2016
140 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
