Aastalõpu raamatuilmutamise ilutulestik oli sel korral võimsam kui kunagi varem. Multikaraamatute ja tegelusvihikute, õpetliku sisuga pildiraamatute ning päkapiku- ja muidu jõululugude kõrval võis näha ka säravamaid teoseid. Piret Raua jutustus „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” tõuseb aastalõpu lasteraamatusaagist eredalt esile.
Kirjaniku senisel viljakal loomingulisel teel on kolme tüüpi raamatuid: väikelaste pildiraamatud, lühilugude kogumikud ja jutustused. Piret Raua viimane teos kuulub žanriliselt ühte ritta just viimastega – „Ernesto küülikute”, „Sanna ja salaküttide” ning „Printsess Luluu ja härra Kerega”. Kõiki neid iseloomustab olulistele kaasaja probleemidele viitamine läbi igavikulise prisma, meisterlikult põimitud mitmete liinidega süžee, võime hoida pinget viimase peatükini. Sandri-lugu pole küll nii mahukas ja keeruka sündmustikuga kui autori varasemad jutustused, kuid eeltoodud tunnused iseloomustavad sedagi.
Sandri-raamatu puhul saab paralleele tõmmata ka möödunud aasta alguses ilmunud jutukoguga „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad”. Mõlemas teoses on peategelaseks üksikemaga kasvav poiss, kes elab korrusmajas. Raamatute kujunduses – formaadis, kirjastiilis ja värvigammas – on samuti üht-teist sarnast.
Niisiis on jutustuse peategelaseks Sander, tavaline koolipoiss, kellele meeldivad šokolaadijäätis, multikad, jalgpall ja laulukoor. Ta kasvab koos emaga. Onu Allan, kellega emal paistavad olevat soojemad suhted, kaob pildilt, niipea kui selgub, et ema on haigeks jäänud ja tal tuleb operatsioonile minna. See annab juba varem enesekindlusega kimpus olnud ja tasapisi kahanenud emale saatusliku hoobi – ilma lähedase sõbra toetuseta kahaneb ema lausa legomehikese suuruseks. Et pisike ema kodus hädaohtu ei satuks, võtab poiss ta kooli kaasa. Kui aga ema ühel päeval kaotsi läheb, on Sander ahastuse äärel. Õnneks tõttab talle appi hulkuv koer Muri, kes on poissi ja tema ema juba ammu igatsevalt jälginud. Üheskoos õnnestubki Sandril ja Muril ema nähtamatu Aksli küüsist vabastada ning mänguasja ja tordikaunistuse rolli surumisest päästa.
Kirjaniku juba varasematest teostest tuntud võime üksikute omaduste või välimuse detailide kaudu karakterid luua, samas lugejat liigsega mitte üle külvates, pole selleski raamatus kuhugi kadunud. Ja see on meie lasteraamatutes üks suhteliselt harv nähtus. Näiteks Sandri ema kohta saame teada vaid seda, et ta oli ka muidu üsna väikest kasvu, ning õigupoolest pole ju vahet, kas tal oli must või valge pea, kitsas või lai nägu, täpilised või triibulised sokid. Oskus lugeja aega hinnata ning temagi fantaasiale ruumi jätta on igati kiiduväärne.
Selle vahva, pööraseid tuure üles võtva loo käigus on Piret Raual mahti noorele lugejale ka elu selgitada, olgu selleks siis nähtamatud, tähelepanuta jäänud ja pahandustesse sattunud lapsed või kõigi olendite soov olla kellegi jaoks eriline. Eriti köitvalt jutustab kirjanik armastuse olemusest, tehes seda Muri suu läbi: „Ma arvan, et selleks, et kedagi armastada, ei pea ilmtingimata magama tema toa nurgas vatitekist tehtud asemel. Ei pea kandma jalutusrihma või suukorvi. Vastupidi, armastada võib ka kaugelt. Ilma jalutusrihmata, ilma suukorvita, ilma kaitsesüstide ja käpaandmiseta” (lk 92).
Värvikad tegelaskujud, särtsakas sündmustik ning üht-teist asjalikku kõrva taha panemiseks – see on Piret Raua retsept köitva ning sisuka lasteraamatu saamiseks. Kärsitud lugejad ei lepikski ju vähema kui meisterliku tulemusega. Ega vist autor isegi!
Illustreerinud Piret Raud
Välja andnud kirjastus Tänapäev
98 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
